Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
MARGUS:
Kas sina siis ei wõi nende ilma inimeste suud kinni panna? Sina ometi tead, et — tema niisugune juba on. Temal ei ole seda wagusat orja werd, mis meil, — sina ometi tead!
JAANUS:
Tean wõi ei tea, mida see minu teadmine! Nagu mina teistest targem oleksin, et mina nende suud sulguda saan! (Teeb minekut.) Kas ma siis lähen kesa kordama wõi?
MARGUS
(tusaselt):
Eks sa lähe, kui kästi. (Jääb nagu enne konutama. Jaanus ära.)
WANAEMA
(tuleb käsikaudu kobades toast ja sihib oma woodi poole; juhtub kätega Marguse külge):
Kes see (katsub käega) ah sina oled pojake! Mis sina siin nüüd teed? Muretsed pääle? (Paitab käega.)
MARGUS
(waikselt):
Ei midagi, wanaema! Niisamuti! . .
WANAEMA
(kaastundlikult):
Ei midagi jah! (Toetab pikkamisi Marguse kõrwale oma woodi ääre pääle:) Muud kui — nagu surnu oleks majas!
