Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/67

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


MARGUS:

Ja muidugi ei suuda sa seda. Mine! Ma ei taha sind näha. Kuulutad oma halba unenägu teistele nagu tõtt!


MARI
(nuttes):

Oh Jumal, Margus, ma ei näinud und!


MARGUS:

No siis arwasid sa seda omast pääst wälja! Mina Tiinat ei jäta. Ja kui ta ka kümmekorda libahunt on, ta on tuhat korda armsam ja parem kui sina! (Ära.)


MARI:
(temale järele):

Margus! (Purskab walusalt nutma, käsaringutades): Margus! Oma hinge laotaksin ma sinu teeraa pääle, et aga sinul pehmem astuda oleks, surra wõiksin ma sinu eest, aga libahundile ma ei wõi sind jätta! Ma ei wõi mitte!


(EESRIIE.)