Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/66

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


MARI
(alandlikult):

Mis ma nüüd tahan, Margus! Mitte midagi ma ei taha!


MARGUS:

Siis — mine!


MARI
(murelikult):

Kuida ma jätan su siia... Jumala ainuüksi! . . Teised on kõik ära läinud...


MARGUS:

Ajasid tema jälle metsa! Kes teab, kas tuleb tagasi wõi ei tule!


MARI
(wähe aja pärast):

Küll tuleb. Ega see esimene kord ei ole. Ta on ju mitu puhku ära olnud ja ikka jälle tagasi tulnud!


MARGUS
(pureledes):

Mitu puhku! Kui te temale ülekohut tegite. — Tema ei ole nagu teie, tema ei kannata ülekohut, tema weri on teistsugune! See on õrn, lööb kergemini keema, see... aga seda ei suuda sina ju mõista!


MARI:

Ah Margus! Mina ei suuda seda mõista, kuidas sa nõnda tema küljes kinni oled!