Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/62

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

ju ise ei usu ja — homme on ju kõik jälle ununud. Ära nüüd nuta! (Pureledes inimeste poole:) Mis te siis nüüd teete? Häbenege ennast! Tühi laimujutt pannakse käima, ja — teil ei ole paremat teha, kui seda järele rääkida ja teist inimest pilkama ja haawama hakata?! — Ära nuta, Tiina!


TAMMARU PEREMEES
(pahaselt Margusele):

No mis sina's nüüd? Sinule on keegi midagi ütelnud wõi?


MARGUS
(pureledes):

Kas sa ei näe siis, et teisele inimesele liiga tehakse!

(Kusagilt pimedast lendab wana wiisk Tiina jalgade ette ja jälle kõlawad pilkesõnad):

   Susi säh, silmapaik!
Kui sa meie karja tuled:
Pane see silma ette —
Susi säh, silmapaik!


TIINA
(nutt muutub leegitsewaks wihaks):

Mis te tahate minust! Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind? — Olen jah, te ju teisiti ei taha! Parem tuhatkorda