sas, kui hunt warsaga metsa jooksis! Mina nägin! Hunt olid sina! Ja — kolm päewa selle järele ei söönud sa, näkitsesid ainult toidu kallal.
TIINA
(äkisti ühe sammu Mari poole astudes, metsikult):
Mari!
MARI
(hoolimatalt):
Jaa, Mari! (Pureledes:) Ära wahi mulle niisuguste silmadega otsa, nagu tahaksid ka mind ära murda. Ma tean su silmi küll, ma nägin, kuidas sa Pähni-palus warsa wahtisid, enne kui ta wiisid! Mina sind ei karda, mind kaitseb Jumala ristike. Mis ma näinud, olen ma näinud ja kinnitan seda kas wõi kirikus altari ees!
TIINA
(ülespoole tõstetud kätega):
Issand halastaja päästa! Ema, nüüd on ka minu käes kord, nüüd sirutab needmine käe ka su lapse järele wälja! Igawene Jumal! Kes sa elu annad ja wõtad! Ära anna mind timuka käe alla häbistada, siin mina ägan sinu poole, sa tead, puhas sellest süüst... (Waarub ja langeb südantlõhestawalt nuttes puu alla kummuli.)
