Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/38

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

jõuab lahutada? Sinu ema õnnetu lugu? Tema hauale on ammu kastehein pääle kaswanud, kõik on niihästi kui ununud! (Murelikult:) Muidugi, kui sind mõisa ja kirikukirja panema läheme, siis see ju kõne alla tuleb, sellest mööda ei saa...


TIINA
(wappub nutust).

MARGUS:

Ära nüüd nuta! Tule lähme koju. Mina sind ei jäta, sa ei tea ju Tiina, ma ei mõista seda ütelda, kuidas sa mul armas oled.


TIINA
(läbi nutu):

Kui nad mind sinust lahutawad, (waikseinalt) kui nad seda teewad, siis...


MARGUS:

Ära karda. Tule, ma pean minema, päew on juba lõunal. Isa ootab.


TIINA
(silmi kuiwatades):

Mine pääle, Margus, küll ma tulen järele.

(Margus wõtab Tiina õrnalt kaenla, mis see nüüd waikselt sündida laseb. Ära. Ka Tiina tahab teisele poole minema hakata, sääl astub Mari temale wastu.)