Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/37

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


TIINA
(ähwardawalt, weel lähemale astudes):

Te usute, wõib olla, et mina ka nõid olen?


MARGUS
(kurwalt):

Ah Tiina, mis sa nüüd uuristad ja wägisi oma südame rahu häwitada püüad? Keegi ei pea sind nõiaks! Mis sinu ema oli ehk mitte ei olnud, see magab ühes temaga mulla all!


TIINA
(nutma purskades ja ennast ära pöörates, käsa ringutades):

Ema, emakene! Sina üksi armastasid mind, miks sa ei ütelnud mulle, et elu muud ei ole, kui sajakordne surm! (Jälle Marguse poole:) Kas sa tead? Kas sa tead! Kui minu ema — kui tema — kõigeparem inimene ilma pääl — kui minu ema nõid oli, siis — olen mina ka nõid. Siis olen mina ka nõid, Margus! (Wiskab ennast kummuli puu najale ja nutab).


MARGUS
(wähe aega kui uimane, siis hellalt):

Tiina! Mis sa nüüd ennast waewad! Kas sind keegi on nõiaks nimetanud? Ütle kes, küll ma tal suu kinni panen. Kas sind keegi on põlanud? Kas siis meid midagi