Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/33

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


TIINA
(tõsiselt):

Siis muidugi! (Otsib nagu juttu hakatust:) Margus?


MARGUS:

Jah?


TIINA:

Kas sa oled ka kunagi selle üle järele mõtelnud, mis meie siis nüüd — üksteisele ka oleme?


MARGUS:

Mis me üksteisele oleme?


TIINA:

Seni olime lapsed, olime kasuõde kasuwenda ja wallatasime...


MARGUS:

Nüüd?


TIINA
(wähe tusaselt):

Oleme täiskaswanud inimesed...


MARGUS
(kergelt):

Ja teeme warsti pulmad.


TIINA
(äkilist liigutust tehes, silmapilguks ülekeewa õnnetundmusega):

Tõesti? Margus! Sina tahaksid? . .