Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/16

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

(Sellega ühel ajal:)


PEREMEES
(kargab üles, toob püssi ja tõmbab ukse lahti. Torm ja tuisk tungiwad tuppa ja üle läwe kargab LAPS, niisugune, kuidas Jaanus kirjeldanud, — huntide kirgline hulumine kõlab tema kannul):

Mis see siis on?

(Nagu tahtmata tõmbab ta ukse lapse järel paugatades kinni; huntide kisa kajab kaugemale ära.)


MANN
(jookseb karjudes taha kambri):

Hunt! Hunt!

(Kõikide ehmatanud silmad on lapse pääl kinni, see ise on ka kohkunult, tulewalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud.)


JAANUS
(kõigepäält toibudes):

See on tema laps!


PERENAENE:

Püha Jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees!

(Kõik koguwad lapse ümber, see waatab suurte silmadega ühe otsast teise otsa. MANN piilub aralt ukse wahelt ja WANAEMA kobab lähemale.)


PEREMEES
(on püssi ära pannud ja lapse ette astunud):

Kas sa huntide käes olid ja parajasti weel pääsesid?

(Laps waatab temale otsa, aga ei wasta midagi.)