TIINA:
Ära nuta, Margus! Sina, — sina ei ole ju süüdi! — Wellekesed! — Wellekesed oliwad näljas, ei tahtnud enam sõna kuulda! Siis!... (Toibudes ja igaühele otsa waadates): Oh! Nüüd olen ma jälle siin, kus ma — kus ma õnnelik olin! Ja — kõik olete jälle mu ümber! (Püüab naeratada.) Ah Margus, mul ei ole enam palju aega — ma tänan sind! Kõige eest! See on minu wiimane õnn — et sinu käsi minu wiletsusele ja waewale otsa pääle tegi!.. Margus, ma armastasin sind ja armastan sind ikka ja igaweste! (Tema silmad wajuwad kinni, kõne muutub sonimiseks:) Kus ma siis olen? Ema! Ema, ma olen ju jälle sinu juures! Kust ma tallekese sain? Metsapeni tuli tallekesega, tahtis pesasse wiia. Metsapeni andis tallekese minule. Mina andsin ju wahel tema poegadele leiba! — (Suures erutuses:) Mis te tahate minu emast! Mis te tahate... (Karjudes:) Ära löö! (Kõne asemel walus inisemine— pää langeb longu.)
MARGUS
(meeleheitmisel):
Tema sonib!
WANAEMA
(raskelt):
See on surm!
