siwad oma wastasid, ja kui need tuliwad, paniwad nad neile wäga wapraste wastu. Sest neid kinnitas Dabrel nende wanem ja julgustas neid, nagu Wilistid ükskord, üteldes: „Olge kindlad, Wilistid, ja wõidelge, et teie mitte Eebrea rahwa sulasiks ei jäe!“4) Ristisõitjad aga, kes Semgallidega kõige selle päewa kantsi pääle tungisiwad, ei wõinud seda kantsi mitte kätte saada, ja mõned neist, kes teiste wähädega teiselt poolt küljest ülesse ronida püüdsiwad, pidiwad wiis omast seltslastest, keda Liiwlased oliwad maha lõõnud, kantsi juure maha jätma. Et nad aga nägiwad kantsi nii tugewa ja ilmawõitmatta5) olewat, läksiwad nemad selle alt ära ja põõrasiwad maad riisudes omade6) juure. Tagasituleku teel puhkasiwad nad Riia juures kõige oma wäega ja jagasiwad kõiki saaki, mis ligi oli toodut. Piiskop aga andis Jumalalle tänu ja saatis Semgallid rõõmuga omale maale.
Albert lähäb neljatkorda Saksa maale.
§ 11. Selle järel wõttis piiskop nõuuks, kui Liiwlastega rahu oli uuendatut1), Saksa maale reisida, ja mere pääle jõudes, kannatas ta kõige selle õõ rasket tormi, kunni ta teisel päewal Düüna jõkke tagasi sai aetut. Kui ta aga mõned päewad oli puhanud, ja hommikust õhtuni ennast rõemustanud2), keda päewal õnne päike ei põletanud, ega õõsel õnnetuse kuu kurwastanud3), sest et ta Jumala tõõd järele ei jätnud ei maa ega wee pääl, — andis ta Jumalalle tänu ja wõttis uueste seda waewa enese pääle, millest ta hilda ära oli pääsnud; ja kui Jumal waikse ilma kinkis, sõitis tema ristisõitjate kogumise pärast, kes ristikogudust pidiwad kaitsma, Saksamaale.
Polotzki würsti kiusamised Ükskülas ja Holmis.
§ 12. Pärast seda andsiwad mõned Liiwlased, kes oma walskuse sisse jäiwad, Polotski kuningalle oma saadikute läbi omade haawu ja kahju tääda, ja palusiwad, et ta neile Sakslaste wastu appi peaks tulema, sest et neid wähä Riiga järele olla jäänud ja
4) 1 Saamuel 4, 9. — 5) See kantsi koht Seegewoldi lähedal, on wäga kindel; ainult põhja poolt küljest lähäb üks kitsas tee sisse. — 6) wist Kaupo wäe juure.
§ 11. 1) Rahu tegemisest ei ole kül mitte juttu; wõi arwatakse seda rahuks, et nad ära wõidetut saiwad? — 2) inter exitus matutini et vesperi delectatus = hommiku ja õhtu mineku wahel rõõmustatut, nii kui Taaw. Laul 65, 9 õõldakse. — 3) Taaw. Laul 121, 6.
