põlema ja lootsiwad neid seda wiisi alla sundida. Ja Daanlased tuliwad mõnikord kantsist wälja ja sõdisiwad nendega, aga saiwad jälle nendest kantsi tagasi aetut. Ja kui saarlased neli Koged2) mere päält nägiwad tulema, kartsiwad nemad Daani kuningast sõawäega appi jõudma, siis jätsiwad nemad Daanlaste kantsi maha, läksiwad ära oma laewade juure ja pöörasiwad tagasi Saare maale. Ja Daanlased saatsiwad maale ja wõtsiwad Talinna, Harju ja Wiru maa wanemad kinni, ja poosiwad neid kõik ülesse, kes iial Saarlastega nende kantsi ümber piiramas ehk nense kurjas nõuus olnud, ja on teistele kaks ja kolm kord nii suure maksu pääle pannud, kui nemad enne oliwad maksnud ja on palju raskeid kahjutasumisi nende3) käest kätte saanud; selle pärast hakkasiwad Eestlased palju suurema wihaga Daanlasi wihkama ja püüdsiwad kawalate kihutuste ja kurjade nõuudega alati, et nemad neid4) ükskord oma rajadest wälja wõiksiwad ajada. —
XXV. Päätük.
Piiskopi Alberti kahekümnekolmas aasta.
Piiskopi kaksteistkümnes käik Liiwimaale; ühendus Lundi pääpiiskopi Andreasega.
§ 1. Nüüd oli pärast piiskopi Alberti sisse õnnistamist kahekümnes kolmas aasta.
Aga Liiwlaste maa
Ei saanud rahus elada1).
Kuna nüüd grahw Adolhw von Dasle2) Saksa maale ära läks, tuli jälle eesnimetatut kõrge auuwäärt Riia piiskop teiste ristisõitjatega, ehk neid kül wähä oli, tagasi, kelle hulgas Rodo von Homborg2), üks suurtsugu mees teiste rüütlite ja kleerikutega oli. Piiskopi tagasituleku juures kuulsiwad Riiglased, et mitte üksi Eesti maa, waid ka Liiwi maa Daani kuninga ülema walit-
2) 10, 9. — 3) Eestlaste. — 4) Daanlasi.
§ 1. 1) Et siluit paucis
Livonum terra diebus = Ja wähä päiwi Liiwi maa rahu nägi.
2) Dassel Saksa maal Eimbecki Hökteri wahel. — 3) See oli Bodo II. von Homburg. —
