ristikogudusele oliwad teinud, ja kui nemad kaks nädalit oliwad puhanud, niihästi nemad isi, kui ka nende hobused, kogusiwad nemad jälle suure wäe Liiwlasi, Lätlasi ja Sakslasi kokku, ja nendega oli Sakseni herzog Albert nende wanem, ja ordumeister Volkiin oma wendade mõõga rüütlitega ja Theodorich2), piiskopi wend, muunde ristikoguduse meestega. Ja nemad tuliwad ühes Sakala ligi, kus wäe nõupidamise ja palwete koht3) oli, ja kui nemad sääl missa oliwad pühitsenud, läksiwad nemad edasi Paala4) poole, kutsusiwad sääl eneste juure Sakalased ja Ugaunialased, kui ka Järwlased ja walitsesiwad endile teejuhid nende seast. Ja nemad jagasiwad kõige oma wäe kolme hulka, ja kui liisk oli heidetut, saiwad Liiwlased pahema käe tee, aga Eestlased saiwad parema käe tee liisu läbi, Sakslased aga wõtsiwad Lätlastega harilikul wiisil5) keskmise tee enese kätte.
Siis tõusime meie6) hommiku enne päewa tõusu ülesse ja läksime keskmise tee pääl edasi Nurmegunda, ja kui päike ülesse oli tõusnud7), tõuseb meie silma ees palju suitsu ja tuld Järwa maal ülesse. Järwlased oliwad aga Liiwi maa kiriku poolest juba sagedaste alla sunnitut saanud ja nende pojad oliwad Liiwi maal pandiks; kus juures nemad endid walmis näidanud8), niihästi iga aastast kümnest maksma, kui ka ristmist wastu wõtma. Sellepärast kogunud Saarlased suure wäe kokku ja nõudnud liisu läbi oma jumalate tahtmist tääda, kas nemad Daanlastega Talinnas pidiwad sõdima ehk Järwa maa sisse tungima, ja liisk langes Järwlaste pääle. Ja Jumal saatis neid sellelsammal päewal, millal meie tulime. Sääl laotasiwad nemad oma wäe sellesammal hommikul kõikide külade pääle laiali, keda nemad puhtaks riisusiwad ja põlema süütasiwad. Nende tuld ja suitsu nägiwad mõned meie seast9), nimelt herzog Albert oma rüütlitega ja ordumeister Volkiin oma wendadega, ja nemad paniwad omad raud riided10) selga ja tõttasiwad Järwa maa sisse wastaste wastu. Ja et nemad kõik külad põlema süüdatut ja paljaks riisutut leidsiwad, ruttasiwad nemad weel enam neile järele, kus neile mõned Järwlased wastu tuliwad, kes põgenemise läbi waenlase eest ära oliwad pääsnud; need tõiwad igaüks selle tääduse, üteldes: „Saarlased lõiwad meie maad wäga suure nuhtlusega ja mina olen üksi ära pääsnud, seda kõike kuulutama“11).
2) Kuida tema Wenelaste käest (20, 8. 21, 1) jälle lahti on saanud, ei ole mitte tääda antud; ühenda 22, 8 lõpul? — 3) 21, 2. — 4) Põltsamaa poole. — 5) 21, 2. 22, 9. — 6) Hendrik oli siis isi kaasas. — 7) 2 Kun. 3, 22. — 8) Waata § 6. — 9) kõige ees minejad? — 10) wõi sõariistad ümber. — 11) Hiob 1, 15—17. 19.
