Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/95

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Tema, Zarnitsõna, on ju minu perenaine!»

«Mis siis sellest, et perenaine?»

Sekretär vaatas teda armulikul ja haletseval naeratusel, aga ühes sellega ka teatava võidurõõmuga, nagu mõnd algajat, keda alles hakatakse pügama: «Et noh, kuidas sa end nüüd tunned ka?» Kuid mis oli, mis oli temal, Raskolnikovil, nüüd võlakirjaga või rahanõudmisega tegemist! Maksis siis sellepärast praegu ärevaks saada, seda tähelegi panna! Ta seisis, luges, kuulas, vastas, isegi küsis, kuid tegi seda kõike masinlikult. Enesealalhoiu võidurõõm, hiljutisest hädaohust pääsemine – see täitis sel silmapilgul kogu tema olemuse, täitis ilma ettenägemiseta, ilma arutamiseta, ilma tulevaste mõistatamiste ja ülesarvamisteta, ilma kahtluste ja küsimusteta. See oli täieliku ja vahetu puhtloomaliku rõõmu silmapilk. Kuid samal ajal sündis politseijaoskonnas midagi müristamise ja välgu taolist. Porutšik, kes oli alles Raskolnikovi ebaaupaklikkusest rabatud ja kes ägeduses nähtavasti püüdis oma riivatud autunnet tõsta, kargas kõigi kuraditega vaese «toreda daami» kallale, kes kogu aeg oli porutšikule kõige rumalama naeratusega otsa vahtinud.

«Ah sind nihukest-sihukest,» karjus ta äkki kõigest kõrist (leinariides daam oli juba ära läinud), «mis oli jällegi möödunud ööl sinu juures? Aah? Jälle häbitegu, jälle skandaal terves tänavas! Jälle riid ja purjutamine. Himustad parandusmajja! Eks ma öelnud sulle, eks ma ole sind kümmekond korda juba hoiatanud, et üheteistkümnendal korral enam andeks ei anna! Aga sina ikka jälle, sina nihuke-sihuke!»

Raskolnikovil langes isegi paber käest ja ta heitis metsiku pilgu toredale daamile, keda nii hoolimatute sõnadega läbi sõimati; kuid peagi aimas ta, milles oli asi, ja nüüd hakkas kogu see lugu talle isegi meeldima. Ta kuulas heameelega, isegi nõnda, et oleks tahtnud aina naeru lagistada, lagistada, lagistada… Tal oleksid nagu närvid kogu kehas hüplema hakanud.

«Ilja Petrovitš!» püüdis sekretär muretsevalt tähendada, kuid jäi äraootavalt vait, sest ta teadis oma kogemustest, et ägedat porutšikut võib ainult kätest kinni võttes tagasi hoida.

Mis aga puutub toredasse daami, siis alguses ta aina värises sellest kõuemürinast, kuid imelik: mida rohkem teda sõimati ja mida vängemaks muutusid sõimusõnad, seda lahkemaks läks daami nägu ja seda nõiduslikumaks


95