sis, nagu ei julgeks ta ise istuda, ehkki tool oli tema kõrval.
«Ich danke,»[1] vastas see ja laskus vaikselt siidikahinal toolile. Tema helesinised valgete pitsidega ehitud rõivad laienesid tooli ümber õhupallina ja võtsid peaaegu poole tuba enda alla. Temast hoovas lõhnaõli aroomi. Kuid daam pelgas nähtavasti, et ta pool tuba enda alla võtab ja et nõnda lõhnab, ning ta naeratus oli arg ja häbematu korraga, ent nähtavasti rahutu.
Leinariides daam lõpetas viimaks ja hakkas püsti tõusma. Äkki tuli suure müraga ja väga uljalt sisse ohvitser, igal sammul kuidagi iseäralikult oma õlgu pöörates, ta viskas tärniga mütsi lauale ja istus tugitooli. Teda nähes kargas tore daam toolilt ja hakkas mingisuguse erilise rõõmujoovastusega nikse tegema; ohvitser ei pööranud temale vähematki tähelepanu, kuid daam ei julgenud tema juuresolekul enam istuda. See oli jaoskonnaülema abi, punakad vuntsid põikloodis mõlemale poole laiali; väga peente joontega nägu, milles aga peale teatava häbematuse ometi midagi iseäralikku ei avaldunud. Ta vaatas Raskolnikovi poole kõõrdi, osalt pahaseltki: selle ülikond oli juba liiga halb ja alandlikkusest hoolimata ei seisnud ta siiski veel küllalt oma ülikonna kohaselt; ettevaatamatuse tõttu silmitses Raskolnikov ohvitseri liiga kaua ja ainiti, nii et too seda isegi pahaks pani.
«Mis sina tahad?» hüüdis ohvitser talle, küllap imestades, et niisugune närukael ei mõtlegi tema piksepilgu ees kohmetuda.
«Kutsuti… teatelehega…» vastas Raskolnikov kuidagiviisi.
«See on rahanõudmise asi, nõutakse üliõpilaselt,» ruttas sekretär seletama, tõstes pea paberilt. «Vaat siin!» ja ta viskas Raskolnikovile kaustiku, näidates selles mingit kohta. «Lugege läbi!»
«Raha? Mis raha?» mõtles Raskolnikov. «Kuid… tähendab, kindlasti mitte see!» Ja ta võpatas rõõmu pärast. Äkki hakkas tal ütlemata kerge. Tal oleks nagu koorem seljast langenud.
«Mis kella ajal teid on kästud tulla, armuline härra?» hüüdis talle porutšik, kes ikka enam ja enam end solvatuna tundis. «Teile kirjutatakse üheksa, kuid teie tulete kell kaksteist!»
- ↑ «Ma tänan» (sks. k.).
93
