nism, kui nõnda võiks öelda, et ta ainult lõi käega ja läks edasi.
«Kui ometi rutem!»
Tänaval oli jällegi väljakannatamatu kuumus; oleks ometi tilgakegi neil päevil vihma tulnud! Jällegi tolm, telliskivi ja lubi, jällegi poekeste ja kõrtside hais, jällegi igal sammul joobnud, soomlased-rändkaubitsejad, poolröötsakil voorimehed. Päike paistis heledalt talle silma, nii et valus oli vaadata, ja ta pea hakkas sootuks ringi käima – harilik nähtus haigeil pärast palavikku, kui nad äkki tänavale päikesepaistele lähevad.
Eilse tänavanurgani jõudnud, vaatas ta piinava ärevusega sinnapoole, seda maja… ja pööras siis silmad kohe kõrvale.
«Kui küsitakse, võib-olla ehk ütlengi,» mõtles ta politseijaoskonna juurde jõudes.
Sinna oli umbes veerand versta maad. Hiljuti oli jaoskond uude kohta kolinud, uude majja, neljandale korrusele. Vanas kohas oli Raskolnikov millalgi korraks sees käinud, kuid väga ammu. Väravast sisse astudes nägi ta paremat kätt treppi, kust keegi mees alla tuli, raamat käes: «Kojamees, tähendab; tähendab, siin ongi jaoskond,» ja ta hakkas hea õnne peale mööda treppi üles minema. Mitte kelleltki ei tahtnud ta midagi küsida.
«Lähen, langen põlvili ja räägin kõik…» mõtles ta neljandale korrusele minnes.
Trepp oli kitsas, järsk ja üleni toidujäätmeid täis. Kõigi korterite köögid kõigil neljal korrusel avasid oma uksed siia trepile ja need seisid terved päevad lahti. Seepärast oli õhk väga sumbunud. Üles ja alla liikusid kojamehed, raamatud kaenla all, käskjalad ja igasugused muud jaoskonna külastajad, nii mehed kui ka naised. Politseijaoskonna uks oli pärani lahti. Raskolnikov astus sisse ja peatus esikus. Siin seisid ja ootasid oma järge mingisugused lihtmehed. Ka siin oli õhk väga sumbunud; peale selle torkas veel läilastavalt ninasse hiljuti võõbatud tubade värske haiseva värnitsaga tehtud värvi lõhn. Pärast lühikest ootamist otsustas ta edasi liikuda, järgmisse tuppa. Toad olid kõik pisitillukesed ja madalad. Suur kärsitus kiskus teda aina edasi. Keegi ei pannud teda tähele. Teises toas istusid ja kirjutasid mingisugused kirjutajad, kes olid ehk ainult pisut temast paremini riietatud – välimuselt mingisugune imelik rahvas. Ta pöördus ühe poole neist.
91
