kanali äärde jõudes äkki sellepärast ehmus, et siin oli vähem rahvast, mille tõttu ta rohkem silma paistab, ja ta oleks tahtnud põiktänavale tagasi minna. Selle peale vaatamata, et ta vaevalt jalul seisis, tegi ta ometi ringi ja tuli koju hoopis teisest küljest.
Poolsegasena astus ta ka oma väravast sisse; alles trepil tuli tal kirves meelde. Kuid lahendada oli väga tähtis ülesanne: kirves tagasi panna ja võimalikult tähelepandamatult. Muidugi, tal polnud enam jõudu mõista, et võib-olla on palju parem, kui üldse mitte kirvest endisele paigale panna, vaid ennem ta kas või kuhugi võõrale hoovile visata.
Kuid kõik läks õnnelikult. Kojamehe korteri uks oli kinni, kuid mitte lukus, tähendab, kõigi eelduste kohaselt kojamees on kodus. Kuid ta oli niivõrd mõtlemisvõime kaotanud, et läks otseteed kojamehe korteri ukse juurde ja avas selle. Oleks kojamees temalt küsinud: «Mis teil vaja?», siis oleks ta võib-olla talle lihtsalt kirve kätte ulatanud. Kuid majahoidjat polnud ka nüüd kodus ja Raskolnikov pani kirve pingi alla endisele paigale tagasi, isegi puuhalu pani ta temale nagu ennegi varjuks. Mitte kedagi, mitte ainustki hinge ei kohanud ta teel oma tuppa; perenaise uks oli kinni. Tuppa sisse astunud, viskus ta sohvale pikali, nagu ta oli. Ta ei maganud, vaid viibis mingisuguses meelemärkuseta olekus. Kui sel silmapilgul keegi oleks tema tuppa astunud, siis oleks ta vististi üles karanud ja karjuma pistnud. Mingisuguste mõtete tükid ja räbalad kihisesid ta peas; ühtegi neist ei suutnud ta tabada, ühelgi ei suutnud ta peatuda, isegi jõupingutustest hoolimata…
