Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/83

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Oodake! Jääge teie siia, mina aga jooksen alla kojamehe järele.»

«Milleks siia jääda?»

«Kas vähe igasuguseid asju juhtub?…»

«Minugipärast…»

«Mina õpin ju kohtu-uurijaks! Siin pole asjad nähtavasti… näh-ta-vas-ti mitte päris korras!» hüüdis noormees õhinaga ja läks joostes mööda treppi alla.

Koch jäi paigale, puudutas veel kord tasakesi kella, nii et see ainult tilksatas, ja hakkas seejärel vaikselt, nagu mõttes ja silmitsedes, ukse käerauda liigutama, teda tõmmates ja langeda lastes, nagu tahaks ta veel kord veenduda, et uks on ainult riivis. Siis kummardus ta ähkides ja hakkas lukuaugust sisse vahtima; kuid sinna oli seestpoolt võti pistetud, mispärast ta arvatavasti midagi sisse ei näinud.

Raskolnikov seisis ja pigistas kirvest. Ta nagu jampsis. Ta oli valmis isegi nendega võitlusse astuma, kui nad uksest sisse tulevad. Kui nad koputasid ja omavahel kokku leppisid, tuli tal mitu korda mõte kõik korraga lõpetada ja ukse tagant neile hüüda. Ajuti tõusis tahtmine nendega sõimlema hakata, neid õrritada, enne kui nad ukse avavad! «Kui ometi rutem!» välgatas tal peas.

«Siiski, tema, kurat…»

Aeg kulus, minut minuti järel, – kedagi ei tulnud. Koch hakkas end liigutama.

«Siiski, kurat!…» hüüdis ta äkki kärsitult ja oma vahiposti maha jättes hakkas ta alla minema, läks tõtates ja saabastega mööda treppi kolistades. Sammud vaikisid.

«Issand! Mis teha?»

Raskolnikov tõmbas riivi eest, tegi ukse praokile – mitte midagi polnud kuulda ja äkki, juba ilma mõtlemata, läks ta välja, pani ukse võimalikult hästi enda järel kinni ja hakkas mööda treppi alla minema.

Juba oli ta kolm treppi ära käinud, kui äkki hakkas alt suur müra kostma, – kuhu minna! Polnud kuhugi end peita! Ta pidi juba tagasi jooksma, jällegi korterisse.

«Hei, tont, kurat! Võta kinni!»

Keegi kargas allpool mingist korterist välja ja läks mööda treppi alla; mitte joostes, vaid peaaegu nagu kukkudes, kuna ta ise kõigest kõrist karjus:

«Mitka! Mitka! Mitka! Mitka! Mitka! Pagan võtku sind!»

Karjumine lõppes kiunumisega; viimased helid kostsid juba hoovilt; kõik jäi vait. Kuid samal ajal hakkas mitu


83