Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/82

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

rõõmsalt, pöördudes otseteed esimese külalise poole, kes ikka veel kella kiskus. «Tere, Koch!»

«Hääle järgi otsustades peab see väga noor olema,» mõtles Raskolnikov äkki.

«Kurat neid teab, pidin peaaegu luku katki murdma,» vastas Koch. «Aga kust teie mind tunnete?»

«Miks mitte! Tunaeile võitsin teilt «Gambrinuses» piljardil kolm partiid!»

«Ahaa…»

«Siis neid ei ole? Imelik. See on väga rumal lugu. Kuhu võis eit küll minna? Mul on tema juurde asja.»

«Ka minul on asja, härra!»

«Noh, mis siis teha? Tähendab, tagasi minna? Ohoo! Aga mina mõtlesin raha nõutada!» hüüdis noormees.

«Muidugi tagasi minna, aga milleks siis aega määrata'? Tema ise, va nõid, määras mulle ju aja. Ma pean ju siia tulles ringi tegema. Ja kuhu kuradile ta pidi küll lonkima minema, ei mõista! Aasta ringi istub teine kodus, va nõid, hapneb, jalad valutavad, aga nüüd äkki jalutama!»

«Kui õige küsiks majahoidjalt?»

«Mida?»

«Kuhu ta on läinud ja millal tagasi tuleb.»

«Hm!… Kurat… küsida… Tema ei käi ju kuskil…» Ja veel kord tõmbas ta ukse käerauast. «Kurat, pole parata, peab ära minema!»

«Oodake!» hüüdis noormees. «Vaadake: näete, kuidas uks tõmbamisel eemale tuleb?»

«Noh?»

«Kuidas te ei mõista ometi? Tähendab, keegi neist peab kodus olema. Kui kõik oleksid ära läinud, siis oleks uks väljastpoolt lukku pandud, mitte aga seestpoolt riivi. Praegu aga – kuulete, kuidas riiv raksub? Aga et seestpoolt riivi panna, selleks peab kodus olema, mõistate? Tähendab – istuvad kodus, aga ei ava!»

«Ahaa. Tõepoolest!» hüüdis Koch imestunult. «Mis siis nendega on?»

Ja ta hakkas ust kiskuma.

«Oodake!» hüüdis noormees jällegi. «Ärge kiskuge! Siin pole kõik korras… teie ju kõlistasite, tõmbasite ust – ei avata; tähendab, on mõlemad ära minestanud või…»

«Mis?»

«Teate mis! Lähme kojamehe järele; las tema ise äratab nad üles.»

«Lähme!» Mõlemad hakkasid alla minema.


82