Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/81

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

mini ja selgemini. Kostis juba tulija raske hingeldamine. Juba alustas kolmandat… Siia! Ja äkki näis talle, et ta oleks nagu tardunud ja et see kõik oleks nagu unes: teda aetakse taga, ollakse juba lähedal, tahetakse tappa, tema ise aga oleks nagu maa külge kinni kasvanud, isegi käsi ei suuda ta liigutada.

Ja viimaks, kui võõras hakkas juba neljandale korrusele tõusma, käis tal kogu kehast värin läbi ning osavalt ja ruttu jõudis ta veel õigel ajal korterisse tagasi lipsata ning ukse enda järel kinni panna. Siis haaras ta riivist kinni ja lükkas selle õige vaikselt obadusse. Ta tegutses vaistlikult. Kui ta kõik oli lõpetanud, jäi ta hinge kinni pidades just ukse juurde seisma. Tundmatu külaline oli juba ukse taga. Nad seisid nüüd teineteise vastas, nagu tema ennist vanaeidega, kui uks neid lahutas ja tema kuulatas.

Külaline tõmbas mitu korda sügavalt hinge tagasi. «Nähtavasti paks ja suur,» mõtles Raskolnikov kirvest käes pigistades. Tõepoolest, kõik oli nagu unes. Külaline kõlistas tugevasti.

Niipea kui kuuldus kella plekine hääl, oli tal äkki tunne, nagu oleks toas keegi liigatanud. Mõne sekundi kuulatas ta päris tõsiselt. Võõras kõlistas veel kord, ootas jälle ja hakkas äkki kõigest jõust ukse käerauda kiskuma. Hirmuga vaatas Raskolnikov obaduses karglevat riivi otsa ja ootas kohkunult silmapilku, mil riiviots obadusest välja lipsab. Tõepoolest, see näis olevat võimalik: nii tugevasti tõmmati. Ta mõtles kord käega riivi kinni hoida, kuid see seal teisel pool ust oleks võinud seda aimata. Pea hakkas tal jällegi nagu ringi käima. «Kukun maha!» välgatas tal peas, kuid võõras hakkas rääkima ja Raskolnikov tuli kohe meelemõistusele.

«Kas nad õige põõnavad seal või on keegi nad ära kägistanud? Äraneetud!» möirgas ta nagu tõrrepõhjast. «Hei, Aljona Ivanovna, vana nõid! Lizaveta Ivanovna, kirjeldamatu iludus! Tehke lahti! U-uu, äraneetud, magavad õige või?»

Ja uuesti tõmbas ta raevukalt kümmekond korda kõigest jõust kella. Muidugi, see inimene teadis oma tähtsust ja pealegi pidi ta siin majas väga tuttav olema.

Samal silmapilgul hakkasid trepilt kostma tihedad tõttavad sammud. Veel tuli keegi. Raskolnikov ei pannud seda alguses tähelegi.

«Kas tõesti pole kedagi?» hüüdis tulija heledalt ja


81