pähe turgatas), vaid see peab olema mõne kirstu oma, kuhu võib-olla ongi ehk kõik peidetud. Ta jättis kummuti sinnapaika ja puges kohe sängi alla, sest ta teadis, et eided hoiavad harilikult ikka oma kirste aseme all. Nii see oligi: seal seisis kaunis suur kast, enam kui arssin pikk, kumera kaanega, punase seemisnahaga üle tõmmatud, millesse olid tipitud terasnaelad. Hambuline võti oli paras ja avas kirstu. Valge lina all oli kõige peal punase riidega ääristatud jänesenahkne kasukas; selle all olid siidriided, siis sall ja edasi, allpool, nähtavasti ainult vanad kodinad. Kõigepealt tõttas ta oma veriseid käsi vastu punast kasukariiet pühkima. «Punane, noh, ja punasel ei torka nii silma,» tärkasid mõtted ja äkki tuli ta meelemõistusele: «Issand! Hulluks lähen või?» mõtles ta hirmunult.
Kuid niipea kui ta neid kodinaid liigutas, veeres kasuka alt äkki kulduur välja. Nüüd hakkas ta kõike ümber pöörama. Tõepoolest, kodinate vahele olid pandud kuldasjad, – nähtavasti kõik pandid, väljaostetud ja väljaostmata – käevõrud, ketid, kõrvarõngad, nõelad jne. Mõned olid tupes, mõned ajalehepaberisse mässitud, kuid korralikult ja hoolikalt, kahekordsesse paberisse ja lintidega kinni seotud. Viibimata hakkas ta neid endale püksi- ja palitutaskuisse toppima, ilma et oleks valinud ja tuppesid või pabereid avanud; aga ta ei jõudnud neid kuigi palju kastist võtta…
Äkki kostis, et seal toas, kus oli eit, käiakse. Ta peatus ja jäi vait nagu surnu. Kuid kõik oli vaikne, tähendab – eksitus. Siis kostis selgesti kerge karjatus või nagu oleks keegi tasa ja hooti oianud ning siis vaikinud. Pärast seda jällegi surmavaikus, minut või kaks. Ta seisis kükakil kirstu juures ja ootas vaevalt hingata suutes, kuid äkki kargas ta üles, võttis kirve ja jooksis magamistoast välja.
Keset tuba seisis Lizaveta, käes suur komps, ja vahtis tardunult tapetud õde, ise näost valge kui kriit ja võimetu karjuma. Nähes Raskolnikovi, kes sisse jooksis, lõi ta nagu haavaleht värisema ja üle näo jooksid tal krambid; ta tõstis käe, avas suu, kuid ei karjunud ikkagi ja hakkas pikkamisi mehe eest nurka taganema, vahtides ainiti talle otsa, ilma et oleks häält teinud, nagu poleks tal selleks õhku jätkunud. Raskolnikov kargas kirvega ta kallale: naise huuled tõmbusid virilalt viltu, nagu see juhtub väga väikeste lastega, kui nad midagi hakkavad kartma, vahtides üksisilmi neid hirmutavat asja ja olles valmis
78
