Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/75

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

lasknud ka linki peost, nii et Raskolnikov pidi ta ühes uksega peaaegu trepile välja tõmbama. Nähes, et eit põiki teele ette seisma jääb ega lase teda mööda, läks ta otseteed temale peale. Eit kargas hirmunult kõrvale, tahtis nagu midagi öelda, kuid nähtavasti ta ei suutnud, vahtides võõrast pärani silmi.

«Tere, Aljona Ivanovna,» lausus Raskolnikov võimalikult sundimatult, kuid hääl ei kuulanud sõna, katkes ja lõi värisema, «ma tõin teile… asja… aga lähme parem siia valgesse…» Ja eite sinnapaika jättes läks ta ilma kutsumata otseteed tuppa. Eit jooksis talle järele; keelepaelad läksid tal lahti.

«Issand! Mis te tahate?… Kes te olete? Mis teil vaja?»

«Armas aeg, Aljona Ivanovna… Teie tuttav… Raskolnikov… sähke, tõin pandi, mille hiljuti lubasin…» Ja ta ulatas pandi.

Eit pidi silmad pandile heitma, kuid pööras siis ainitise pilgu kutsumata külalisele. Ta vahtis tähelepanelikult, tigedalt ja umbusklikult. Möödus minut; Raskolnikovile näis eide silmis isegi midagi pilketaolist, nagu oleks ta juba kõike aimanud. Raskolnikov tundis, et ta kaotab pea ja et tal hakkab praegu hirm, nii suur hirm, et kui eit veel pool minutit nõnda sõna lausumata vahib, siis jookseb ta tema juurest välja.

«Miks te nõnda vahite, nagu ei tunneks ära?» ütles Raskolnikov äkki kurjalt. «Kui tahate, võtke, kui ei – lähen teiste juurde; mul pole aega.»

Ta ei mõelnud seda rääkida, kuid see tuli niisama, äkki, iseenesest.

Eit toibus ja võõra kindel toon julgustas teda nähtavasti.

«Miks sa, kulla härra, nii äkki… Mis see on?» küsis ta panti vaadates.

«Hõbedast paberossitoos: viimasel korral rääkisin ju.»

Eit sirutas käe.

«Miks te nii kahvatu olete, isegi käed värisevad! Käisite suplemas või, noorhärra?»

«Palavik,» vastas Raskolnikov katkendlikult. «Tahes-tahtmata lähed kahvatuks… kui enam süüa ei ole,» lisas ta juurde, vaevalt sõnu hääldades. Jõud kadus tal. Kuid vastus tundus usutavana; eit võttis pandi.

«Mis see on?» küsis ta ja heitis tungiva pilgu Raskolnikovile, kuna ta ise panti käes kaalus.

«Asi… paberossitoos… hõbedane… vaadake.»


75