Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/73

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

mus, nimelt, mispärast kaldub inimene – mitte ainult tugeval tarvidusel, vaid isegi millegipärast muidu – kõigis suurtes linnades elama just neis linnajagudes, kus pole aedu ega purskkaeve, vaid kus on pori ja hais ning igasugune jälkus? Talle tulid meelde tema oma jalutuskäigud Heinaturul ja silmapilguks tuli ta meelemõistusele tagasi: «Missugune lollus,» mõtles ta. «Ei, parem juba üldse enam mitte mõelda!»

«Nõnda hakkavad vististi need, keda hukkamisele viiakse, mõtetega igasuguste asjade külge, mida nad teel kohtavad,» välgatas tal peast läbi, kuid ainult välgatas; ta ise katsus võimalikult ruttu selle mõtte kustutada… Kuid näe, see on juba ligi, seal on juba maja, seal väravad. Kusagil lõi kell ühe löögi. «Mis see on, kas tõesti juba pool kaheksa? Ei või olla, kindlasti käib ette!»

Õnneks pääses ta väravast hästi läbi. Veel enam, isegi nagu meelega viidi just sel silmapilgul tema ees päratu suurt heinakoormat väravast sisse ning see varjas teda kogu aeg, kui ta oli võlvi alt läbi minemas, ja niipea kui heinakoorem õuele jõudis, lipsas tema, Raskolnikov, paremale poole. Seal, teisel pool heinakoormat, oli kuulda mitme hääle karjumist ja vaidlemist; teda aga ei pannud keegi tähele ja vastu ei tulnud talle hingegi. Palju aknaid, mis vaatasid nelinurksesse hoovi, seisis sel silmapilgul lahti, kuid tema ei tõstnud pead, polnud selleks jõudu. Vanaeide trepp oli ligidal, kohe paremat kätt. Raskolnikov oli juba trepil…

Hinge tagasi tõmmates ja käega pekslevat südant surudes katsus ja kohendas ta veel kord kirvest silmuses ning hakkas ettevaatlikult ja tasa mööda treppi üles minema, iga silmapilk kuulatades. Kuid ka trepp oli sel ajal tühi; kõik uksed olid kinni; kedagi ei tulnud vastu. Tõsi, teisel korrusel oli tühja korteri uks pärani lahti ja seal töötasid maalrid, kuid need ei vaadanud. Ta seisatas, mõtles ja läks edasi. «Muidugi oleks parem, kui neid siin üldse poleks, aga… nende peal on veel kaks korrust.»

Ongi neljas korrus, ongi uks ja selle vastas tühi korter. Ka kolmanda korruse korter, mis asetses otse vanaeide korteri all, oli kõigi märkide järgi otsustades tühi: nimekaart, mis oli naeltega ukse külge löödud, on ära võetud – välja kolitud!… Ta hingeldas. Silmapilguks lendas tal mõte peast läbi: «Kas mitte ära minna?» Kuid ta ei vastanud oma mõttele ja hakkas vanaeide korteri ukse taga kuulatama: surmavaikus. Pärast seda kuulatas alla trepile,


73