Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/70

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

minema ja ootama, kuni ta uuesti köögist ära läheb. Ent mis siis, kui ta vahepeal kirvest otsima hakkab, selle puudu leiab olevat, karjuma pistab, – kahtlus ongi käes, vähemalt juhus kahtluseks.

Kuid need olid peensused, millest ta mõtlema ei hakanud, pealegi polnud tal selleks aega. Tema mõtles peaasja üle, peensused lükkas sinnamaale edasi, kui ta ise kõiges kõiges veendub. Kuid viimane tundus sootuks teostamatuna. Vähemalt näis talle endale nõnda. Näiteks ei suutnud ta kuidagi kujutleda, et tuleb silmapilk, kus ta jätab mõtlemise, tõuseb üles, – ja lihtsalt läheb sinna… Isegi oma hiljutist proovi (s. o. külaskäiku eesmärgiga kohta lõplikult tundma õppida) ta ainult proovis teha, mitte aga ei talitanud tõsiselt, vaid muidu niisama: «lähen õige ja proovin, mis siin ikka unistada!» – ja samas ei kannatanud ta välja, sülitas ja jooksis ära, tundes pöörast viha iseenda vastu. Nagu näis, oli analüüs küsimuse kõlbla otsustamise mõttes juba tehtud: kasuistika oli habemenoana terav ja enam ei leidnud ta endas mitte mingisuguseid teadlikke vastuväiteid. Kuid selles viimases ta lihtsalt ei uskunud iseennast ja otsis kangekaelselt ning orjalikult käsikaudu ja kõrvalt vastuväiteid, nagu oleks keegi teda selleks sundinud ja teda selle juurde talutanud. Viimane päev aga, mis nii õnnetult saabus ja korraga kõik otsustas, mõjus temasse peaaegu mehaaniliselt: nagu oleks keegi tal käest kinni võtnud ja enese järel vedanud – pimesi, ebaloomulikul jõul, ilma et võimalik oleks olnud vastu panna või vastu vaielda. Nagu oleks ta rõivastpidi kuhugi masinarataste vahele sattunud ja nagu oleks teda sinna masina vahele tõmmatud.

Alguses – muide, juba ammugi enne – huvitas teda üks küsimus: mispärast leitakse ja antakse üles peaaegu kõik kuritööd nii kergesti ja miks on peaaegu kõigi kurjategijate jäljed nii selgesti märgitud? Vähehaaval jõudis ta selles asjas mitmesugustele huvitavatele järeldustele ja nagu ta arvas, pole peapõhjus kuritööde ilmsikstulekul mitte selles, et võimatu on kuritöö jälgi varjata, vaid kurjategija isikus endas; kurjategija ise, peaaegu igaüks neist, allub kuritöö silmapilgul mingisugusele tahte ja aru langusele, mis vaheldub oma vastandiga – lapseliku, haruldase kergemeelsusega, ja seda nimelt sel silmapilgul, kui kõige enam vajatakse aru ja ettevaatust. Tema veendumuste järgi sündis ikka nõnda, et see aru pimestus ja tahtejõu langus valdavad inimest nagu mõni


70