«Praegu sa räägid ja targutad, aga ütle mulle; kas sa ise tapaksid selle vanaeide?»
«Mõistagi, et ei! Ma räägin õiglusest… Minus polegi siin küsimus!…»
«Minu arvates on nii, et kui sa ise ei söanda, siis pole siin ka mingit õiglust!… Lähme teeme veel ühe partii!»
Raskolnikov oli suures ärevuses. Muidugi, see oli kõige harilikum ja sagedasem, juba nii mitugi korda kuuldud noorte kõnelus ja mõtted, kuigi varemini teisel kujul ja teise teema näol. Ent mispärast pidi ta just niisugust kõnelust ja niisuguseid mõtteid kuulma just nüüd, kui tal ka omas peas olid tärkamas… just samasugused mõtted? Ja mispärast just nimelt nüüd, kui ta oma mõtte-eo vanaeide juurest tulles kaasa tõi, satub ta kuulma kõnelust samast vanaeidest?… Temale tundus see ühtelangemine alati imelikuna. Sel tühisel trahterikõnelusel oli asjaloo edaspidisele arenemisele haruldaselt suur mõju: nagu oleks siin tõesti mingisugune ettemääramine, näpunäide…
…………………………
Heinaturult koju jõudnud, langes ta sohvale ja istus seal terve tunni liikumatult. Vahepeal ilm pimenes; küünalt tal ei olnud ja pealegi ei tulnud tal mõttessegi tuld põlema süüdata. Eales ei suutnud ta meelde tuletada, kas ta sel korral midagi mõtles või ei. Viimaks tundis ta ennistist palavikku ja külmajudinaid ning märkas heal meelel, et sohvale võib ka pikali heita. Varsti vajus talle peale raske, tinane uni ja justkui rõhus ta maha.
Ta magas kaua ja ilma unenägudeta. Nastasja, kes järgmisel hommikul kella kümne paiku tema juurde tuli, tonkis ta suure vaevaga unest üles ja tõi talle teed ja leiba. Tee oli jällegi pära peal keedetud ja teenija enda kannus.
«Küll õige magab!» hüüdis ta pahaselt. «Ja ikka aina magab teine!»
Raskolnikov ajas enda vaevaliselt üles. Ta pea valutas; ta mõtles püsti tõusta, kuid pööras end ringi ja langes jällegi sohvale.
«Uuesti magama!» hüüdis Nastasja. «Oled sa haige või?»
Raskolnikov ei vastanud.
«Teed tahad?»
66
