Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/65

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

paljaks ja ma kinnitan sulle, et teeksin seda ilma vähimagi südametunnistuse piinata,» lisas üliõpilane tuliselt juurde.

Ohvitser hakkas jällegi naerma ja Raskolnikov võpatas. Kui imelik!

«Tead, ma tahan sult üht tõsist asja küsida,» lausus üliõpilane ägedamaks muutudes. «Praegu tegin ma muidugi nalja, kuid pane tähele: ühel pool rumal, mõttetu, tühine, kuri ja haige eidetudike, keda pole kellelegi vaja, vaid otse vastupidi – kes on kahjulik ja kes isegi ei tea, milleks ta elab, surres homme, tunahomme niikuinii. Mõistad? Mõistad?»

«Noh, mõistan küll,» vastas ohvitser ja vahtis tähelepanelikult ägestuvat kaaslast.

«Kuula edasi. Teisel pool noored, värsked jõud, kes hukkuvad asjatult toetuse puudusel igal pool tuhandete kaupa! Sada, tuhat asja ja kavatsust võiks korraldada ja parandada vanaeide rahaga, mis on nüüd määratud kloostrile! Võib-olla sajad ja tuhanded olendid, kes on õigele teele juhitud, kümned perekonnad, mis oleksid päästetud kerjakepist, purunemisest, hukatusest, liiderlikkusest, suguhaigustest, – ja seda kõike tema, selle eide raha eest. Tapa ta ja võta tema raha selleks, et selle abil end pühendada inimsoole ja üldisele üritusele: mis sa arvad, kas tuhande heateoga ei hüvita üht pisitillukest kuritööd? Ühe elu eest – tuhanded elud, mis on päästetud kõdunemisest ja roiskumisest. Ühe surma tasuks tuhat elu, – see on ju lihtsalt aritmeetika! Ja mis tähendab üldisel kaalul selle rinnahaige, rumala ja kurja liigkasuvõtja elu? Mitte enam kui täi või prussaka elu, isegi seda pole ta väärt, sest vanamoor on ju kahjulik. Tema pureb ju võõrast elu: alles hiljuti hammustas ta kurjuses Lizaveta sõrme; peaaegu oleks pidanud sõrme otsast ära lõikama!»

«Muidugi, ta ei ole väärt, et ta elaks,» tähendas ohvitser, «kuid siin on ju loodus.»

«Ah, vennas, aga loodust ju parandatakse ja juhitakse, muidu peaks ju eelarvamustesse uppuma. Ilma selleta poleks ainustki suurt inimest. Öeldakse: «kohusetunne, südametunnistus», – ma ei taha midagi öelda kohusetunde ja südametunnistuse vastu – aga kuidas me neid mõistame? Ootand, küsin sinult veel midagi. Kuula!»

«Ei, oota! Mina küsin sinult. Kuula!»

«Noh!»


65