pärisõde, ainult poolõde, kuid missugune võim tal teie üle on!»
«Seekord ärge Aljona Ivanovnale sellest rääkigegi,» ütles mees vahele, «ma annan teile nõu, tulge niisama, ilma küsimata. See on kasulik asi. Pärast taipab õde isegi seda.»
«Kas õige tulla või?»
«Homme kella seitsme paiku; ka nende poolt tullakse; ja otsustage siis ise.»
«Ka samovari paneme üles,» lisas naine juurde.
«Hea küll, ma tulen,» lausus Lizaveta ikka veel mõeldes ja asus pikkamisi minekule.
Raskolnikov läks neist mööda ja rohkem ta ei kuulnud. Ta möödus tasa ja tähelepandamatult, püüdes mitte ainustki sõna pillata. Tema esialgne imestus vaheldus pikkamisi hirmuga, nii et mööda selga oleksid nagu külmajudinad jooksnud. Ta sai järsku ja sootuks ootamatult teada, et homme punkt kell seitse õhtul Lizavetat, eide õde ja tema ainukest kaaselanikku, kodus ei ole ja et nõnda siis jääb vanaeit punkt kell seitse õhtul koju üksinda.
Raskolnikovi korterini oli veel ainult mõni samm maad. Oma toapugerikku astus ta nagu surmamõistetu. Ta ei murdnud millegi üle pead ega suutnudki seda teha; kuid ta tundis äkki kogu oma olemusega, et tal pole enam ei aru ega tahtevabadust ja et kõik on äkki lõplikult otsustatud.
Ja kuigi ta oleks pidanud mitu aastat parajat juhust ootama oma kavatsuse teostamiseks, ometi poleks olnud põhjust kindlasti oletada, et tuleb usutavam võimalus kavatsuse edukaks täidesaatmiseks, kui oli selleks praegune eelseisev silmapilk. Igatahes oleks raske olnud sel õhtul suurema täpsusega ja väiksema riskiga, ilma igasuguste hädaohtlikkude küsitlemisteta ja juurdluseta teada saada, et homme on see ja see vanaeit, kellele tahetakse elu kallale kippuda, sel ja sel tunnil ihuüksi kodus.
VI
Hiljemini sai Raskolnikov juhuslikult teada, milleks kaupmees ja tema naine Lizavetat tol korral endi poole kutsusid. Asi oli kõige harilikum ja selles polnud midagi iseäralikku. Sissesõitnud ja vaesunud perekond müüs oma
62
