Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/60

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

seda välja ei kannata, milleks ma ennast siis siiamaani piinasin? Veel eile ju, eile, kui läksin seda… proovi tegema, eile mõistsin ju täiesti, et ma seda välja ei kannata… Milleks ma siis nüüd seda? Milleks ma siis senini kahtlesin? Eile ju ütlesin trepist alla tulles, et see on ilge, jälk, alatu, alatu… ilmsi ainult mõtegi sellest ajas mul südame pahaks ja hirmu peale…»

«Ei, ma ei kannata seda välja, ei kannata! Olgugi et neis arvestusis pole vähematki kahtlust, olgugi see kõik, mis selle kuu jooksul on otsustatud, selge kui päev, õige nagu aritmeetika. Issand! Ometi ei söanda ma! Ma ei kannata seda välja, ei kannata!… Milleks, milleks ma siiamaani…»

Ta tõusis püsti, vaatas imestunult ümberringi, ja oli nagu üllatatud, et viibis siin, ning läks siis T. silla poole. Ta oli kahvatu, silmad põlesid, rammetus oli kõigis ta liikmeis, kuid hingamine muutus tal äkki nagu kergemaks. Ta tundis, et heitis endast juba kõrvale selle raske koorma, mis teda nii kaua oli rõhunud, ja hinges hakkas tal äkki kerge ja rahulik. «Issand!» palus ta. «Juhata mulle mu tee ja ma loobun oma neetud… unistusest!»

Üle silla minnes vaatas ta vaikselt ja rahulikult Neevat, erepunase päikese heledat loojakut. Hoolimata oma nõrkusest ei tundnud ta väsimustki. Nagu oleks ta südames terve kuu aega pakitsenud paise lahti löönud. Vabadus, vabadus! Ta on nüüd vaba sellest nõidusest, «ärategemisest», joovastusest, kiusatusest!

Hiljemini, kui ta seda aega ja kõike, mis neil päevil toimus, minut-minutilt, punkt-punktilt ja joon-joonelt meelde tuletas, üllatas teda ebausklikkuseni üks asjaolu, mis polnud küll tõepoolest mitte nii väga ebaharilik, kuid mis paistis ometi temale alati mingisuguse saatuse ettemääramisena. Nimelt: mitte kuidagi ei võinud ta mõista ega endale seletada, mispärast läks ta koju üle Heinaturu, kuhu minna oli tal täiesti ülearune, kuna temal kui väsinud ja kurnatud inimesel kõige kasulikum oleks olnud lühem ja õigem tee valida. Kõverus polnud küll suur, kuid ometi silmatorkav ja täiesti tarbetu. Muidugi, kümned korrad oli ta koju tulnud, ilma et oleks läbikäidud tänavaid mäletanud. Kuid milleks, küsis ta alati, milleks oli tal niisugune tähtis, temale niisugune otsustav ja ühtlasi ka ülimal määral juhuslik kohtumine Heinaturul (kuhu tal mingit põhjust polnud minna), milleks just tema elu sel tunnil, sel minutil, nimelt just


60