letu vankrist. Mõned noormehed, näost punased ja purjus nagu temagi, haaravad pihku, mis juhtub – piitsad, kepid, aisa – ja jooksevad kõngeva märaroju juurde. Mikolka jääb kõrvale seisma ja hakkab loomale kangiga huupi selga peksma. Hobusekronu ajab pea siruli, ohkab raskelt ja sureb.
«Valmis!» karjutakse rahva seast.
«Aga miks ei läinud ta nelja!»
«Minu oma!» karjub Mikolka, raudkangi käes hoides, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta.
«Noh, ja tõepoolest pole sul risti kaelas!» karjuvad rahva seast juba paljud hääled.
Kuid vaene poiss on nagu mingisuguses uimastuses. Karjudes poeb ta rahvahulgast läbi võigu juurde, võtab tema surnud, verise nina ümbert kinni ja suudleb seda, suudleb silmi, mokki… Siis kargab ta äkki üles ja tormab oma väikeste rusikatega Mikolka kallale. Sel silmapilgul saab isa ta kätte, kes teda juba ammugi on taga ajanud, ja viib ta rahvahulgast ära.
«Lähme, lähme ära!» räägib ta temale. «Lähme koju!»
«Taat! Miks… tapsid nad… vaese hobuse!» nuuksub poiss, kuna hing tal kipub kinni jääma ja sõnad pääsevad ängistatud rinnast välja karjatusena.
«Purjus teised… hullavad… pole meie asi… lähme!» räägib isa. Poiss võtab isa ümbert kätega kinni, kuid rinnas pitsitab hirmsasti. Ta tahab hinge tagasi tõmmata, karjatab ja – ärkab unest.
Ta ärkas üleni higisena, ka juuksed olid higist märjad, ta hingeldas. Hirmunult ajas ta enda üles.
«Jumalale tänu, et see oli ainult uni!» ütles ta puu alla istudes ja sügavalt hinge tagasi tõmmates. «Kuid mis see ometi on? Kas õige algab juba palavik: niisugune ilge unenägu!»
Kogu ta keha oli nagu lömaks pekstud; hing tume ja segane. Ta pani küünarnukid põlvedele ja toetas mõlema käega pead.
«Mu jumal!» hüüdis ta. «Kas tõesti võtan kirve ja hakkan pähe taguma, purustan tal pealuu… libisen kleepuval soojal verel, purustan lukud, varastan ja värisen; peidan end, veriselt… ühes kirvega… Issand, kas tõesti?»
Nagu haavaleht värises ta seda rääkides.
«Mis see nüüd ometi on minuga lahti!» jätkas ta uuesti, kummardudes sügavas imestuses. «Ma teadsin ju, et ma
59
