Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/58

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

toetavad teda. Kõlab metsik laul, põriseb trumm, refräänis lööb kaasa vile. Naine rõksib pähkleid ja naerab.

… Tema jookseb hobuse kõrval, jookseb selle nina ette, näeb, kuidas teda vastu silmi pekstakse, otse vastu silmi! Ta nutab. Süda läheb tal haledaks, pisarad voolavad. Keegi peksjaist puudutab teda piitsaga, aga tema ei tunne seda, murdes oma käsi; ta karjub ja jookseb halli habemega vanamehe juurde, kes vangutab pead ja mõistab seda kõike hukka. Üks naine võtab tal käest kinni ja tahab teda eemale viia: kuid tema kisub enda lahti ja jookseb uuesti hobuse juurde. See pingutab viimase jõuga, kuid hakkab siiski veel kord takka üles raiuma.

«Võtku sind pagan!» karjub Mikolka tulises vihas. Ta viskab piitsa käest, kummardub ja kisub vankripõhjast pika ja jämeda aisa välja, võtab sellel kahe käega otsast kinni ja tõstab ta löömiseks üles.

«Lömaks lööb!» karjutakse ümberringi.

«Lööb maha!»

«Minu oma!» karjub Mikolka ja virutab kõigest jõust aisaga. Kostab raske hoop.

«Anna talle, anna! Mis te ootate!» karjutakse rahvahulgast.

Mikolka aga tõstab aisa teist korda ja teist korda langeb ais täie hooga õnnetu hobusekronu selga. See laskub taguotsaga allapoole, kuid kargab ja tõmbab siis, tõmbab viimase jõuga igasse külge, et vankrit paigast saada; kuus piitsa võtavad teda igalt poolt vastu, kuna ais juba kolmandat korda tõuseb ja langeb, millele järgneb neljas kord, taktis, täie hooga. Mikolka on hullustuses, et ainsa hoobiga looma surnuks ei saa.

«Elab veel!» karjutakse ümberringi.

«Langeb silmapilk, siin on ta lõpp!» karjub üks vaatepildi nautija rahvahulgast.

«Anna kirvega talle, mis muud! Korraga ots peale,» karjub kolmas.

«Hehee, söögu sind sääsed! Eest ära!» karjub Mikolka pööraselt, viskab aisa käest, kummardub uuesti vankri poole ja tõmbab sealt raudkangi välja. «Hoidke alt!» karjub ta ja virutab kõigest jõust oma vaesele hobusekronule. Hoop lajatas; märaroju lõi tuikuma, vajus tagaspidi, tahtis veel tõmmata, kuid raudkang langeb uuesti talle täie hooga selga ja loom kukub maha, nagu oleks tal neli jalga korraga alt ära löödud.

«Nottige maha!» karjub Mikolka ja kargab nagu mee-


58