Sonjat, kes seisis haigla väravas. Ta seisis ja ootas nagu midagi. Miski oleks nagu Raskolnikovi südame sel silmapilgul läbi pistnud; ta võpatas ja astus ruttu akna alt kõrvale. Järgmisel päeval Sonja ei tulnud, kolmandal päeval ka mitte; Raskolnikov märkas, et ta teda rahutult ootab. Viimaks kirjutati ta haiglast välja. Vangimajas kuulis ta vangidelt, et Sofja Semjonovna on jäänud haigeks, lamab kodus ega käi kuskil väljas.
Raskolnikov oli väga rahutu ja saatis Sonja kohta järele kuulama. Varsti sai ta teada, et tema haigus pole hädaohtlik. Kui Sonja kuulis, et Raskolnikov tema järele igatseb ja tema pärast muretseb, saatis ta pliiatsiga kirjutatud sedelikese, teatades, et temal on juba palju parem, et tal on tühine kerge külmetus ja et ta varsti, väga varsti tuleb tööle teda vaatama. Seda sedelit lugedes peksles Raskolnikovi süda tugevasti ja valusalt.
Jällegi oli selge ja soe päev. Varahommikul, kella kuue paiku, läks Raskolnikov tööle jõe kaldale, kus ühte küüni oli ehitatud ahi. Küünis põletati ja peenendati alabastrit. Sinna läksid ainult kolm töölist. Üks vang võttis valvuri ja läks ühes temaga kindlusse mingisuguse tööriista järele; teine hakkas tulepuid valmistama ja neid ahju panema. Raskolnikov läks küünist välja jõe kaldale, istus sinna palgivirnale ja hakkas laiale ja tühjale jõele vahtima. Kõrgelt kaldalt avanes lai vaateväli. Kaugelt teiselt kaldalt kostis vaevukuuldavalt laul. Seal, päikesekiirtest ülevalatud ääretus stepis mustendasid vaevalt eraldatavate punktidena rändtelgid. Seal oli vabadus ja seal elasid teised inimesed, kes ei sarnanenud põrmugi siinsetega, seal oleks nagu isegi aeg peatunud, nagu polekski veel möödunud Aabrami ja tema karjade ajad. Raskolnikov istus ja vaatas liikumatult, üksisilmi; ta mõte muutus unistuseks, kaemuseks; ta ei mõelnud millestki, kuid mingisugune igatsus erutas ja piinas teda.
Äkki ilmus Sonja tema juurde. Ta oli lähenenud vaevalt kuuldavalt ja istus nüüd tema kõrvale. Oli alles väga vara; hommikune külm polnud veel pehmenenud. Sonjal oli seljas vilets, vana mantel ja peas roheline rätik. Ta nägu kandis alles haiguse märke, oli kõhnaks, kahvatuks ja kitsaks muutunud. Rõõmsalt ja lahkelt naeratas ta Raskolnikovile, kuid harjumuse tõttu sirutas ta areldi oma käe.
Alati ulatas ta areldi Raskolnikovile käe, mõnikord ei andnud teda üldse mitte, nagu kartes, et see võiks käe
520
