pidanud, nagu arvasid seda endist need uue taudi põdejad. Kunagi polnud nad vääramatuks pidanud oma otsuseid, oma teaduslikke järeldusi, oma kõlblaid veendumusi ja usuarvamusi. Terved külad, linnad ja rahvad nakatusid sellesse taudi ja läksid hulluks. Inimesed olid ärevuses ega saanud üksteisest aru, igaüks mõtles, et ainult temas peitub tõde, ja piinles teisi vaadates, lõi endale vastu rinda, nuttis ja murdis oma käsi. Ei teatud, kelle üle ja kuidas kohut mõista, ei suudetud kokku leppida, mida pidada kurjaks, mida heaks. Ei teatud, keda süüdistada, keda õigeks mõista. Inimesed tapsid üksteist mingisuguses mõttetus vihas. Nad kogunesid üksteise vastu tervete sõjavägede kaupa, kuid sõjaväed hakkasid rünnakul äkki iseend hävitama, read sattusid korratusse, sõdurid kargasid üksteise kallale, torkisid vastastikku ja tapsid, hammustasid ja sõid üksteist. Linnades löödi terved päevad hädakella: kutsuti kõik kokku, aga kes kutsus või milleks kutsuti, seda ei teadnud keegi, kuid kõik olid ärevuses. Kõige igapäevasemad tööd jäeti seisma, sest igaüks esitas oma mõtted, oma parandused, ega võidud kokku leppida; põlluharimine jäi soiku. Kuskil jooksid inimesed salkadena kokku, tegid mingisuguse otsuse ja vandusid mitte enam lahku minna, kuid varsti alustasid nad sootuks midagi muud, hakkasid üksteist vastastikku süüdistama, kaklesid ja tapsid. Algasid tulekahjud, algas nälg. Hukkus kõik elus ja elutu. Katk kasvas ja levis ikka enam ja enam. Kogu maailmas võisid pääseda ainult mõned inimesed, need olid puhtad ja valitud, kes olid määratud uue inimtõu esivanemaiks ja uueks eluks, maad uuendama ja puhastama, kuid keegi ei näinud neid inimesi, keegi ei kuulnud nende häält ega sõnu.
Raskolnikovi piinas see, et see mõttetu jampsimine nii kurvalt ja piinavalt mõjustab tema mõtteid ja et nende palavikuliste unistuste mulje nii kaua kustuda ei taha. Oli juba teine nädal pärast lihavõtteid; kestsid soojad, selged, kevadised päevad; vangimaja palatis avati aknad (võredega, mille ees käis valvur). Kogu haiguse ajal võis Sonja ainult kaks korda teda vaatama tulla; iga kord pidi luba paluma ja see oli raske. Kuid ta tuli sagedasti hospidali hoovile akende alla, eriti õhtu eel, mõnikord aga muidu niisama, et silmapilgu hoovil seista ja kaugeltki palati akendele vaadata. Kord uinus Raskolnikov, kes oli juba üsna terve, õhtu eel magama; üles ärganud, läks ta kogemata akna alla ja nägi äkki eemal kaugel
519
