see vedel lihata kapsasupp ühes prussakatega! Üliõpilaspõlves ja sagedasti varemgi polnud sedagi. Tema rõivad olid soojad ja eluviisikohased. Raudu ei tundnud ta enda küljes üldse. Pidi ta siis oma paljakspöetud pead ja oma vangirõivaid häbenema? Aga kelle ees siis? Sonja ees? Sonja kartis teda ja milleks pidi ta teda häbenema?
Ent mis siis? Ta häbenes isegi Sonjat, keda ta oma põlgliku ja jõhkra kohtlemisega piinas. Kuid mitte oma pöetud pead ja raudu ei häbenenud ta: tema uhkus oli sügavasti riivatud; haigekski jäi ta haavunud enesetunde tõttu. Oh kui õnnelik ta oleks olnud, kui ta oleks võinud iseennast süüdistada! Siis oleks ta kõik ära kannatanud, isegi häbi ja teotuse. Kuid ta mõistis karmilt enese üle kohut ja ta ärritatud südametunnistus ei leidnud minevikust mingit hirmsat süüd peale lihtsa eksituse, mis võib igaühega juhtuda. Ta häbenes nimelt seda, et tema, Raskolnikov, on nõnda pimesi, lootusetult, lõplikult ja rumalalt hukkunud, ainult mingisuguse sõgeda saatuse otsuse tõttu, ja peab nüüd mingisuguse kohtuotsuse «mõttetuse» ees end taltsutama ning sellele alistuma, kui ta end pisutki tahab rahustada.
Asjatu ja eesmärgita ärevus olevikus, tulevikus aga pidev ohverdumine, millega midagi ei saavutata – see ootas teda maailmas. Ja mis siis sellest, et kaheksa aasta pärast on ta ainult kolmkümmend kaks aastat vana ja et siis võib uuesti elama hakata! Milleks tal elada? Mis eesmärgiga? Kuhu püüda? Elada, et oleleda? Aga juba vareminigi oli ta tuhat korda valmis olnud oma olelust andma idee, lootuse, isegi mingi kujutelma eest. Paljast olelusest polnud temal kunagi küll; tema tahtis alati rohkem. Võib-olla ainult oma soovide tugevuse tõttu pidaski end inimeseks, kellele on rohkem lubatud kui teistele.
Ja kuigi saatus oleks temale kahetsuse läkitanud põletava kahetsuse, mis purustab südame ja peletab une, niisuguse kahetsuse, mille hirmsatest piinadest viirastuvad silmus ja veehaud? Oo, ta oleks selle üle rõõmutsenud! Piin ja pisarad – ka see on ju elu. Kuid ta ei kahetsenud oma kuritegu. Vähemalt oleks ta võinud oma rumalusest vihastuda, nagu vihastus vareminigi oma inetuist ja rumalaist tegudest, mis viisid ta vanglasse. Kuid nüüd, sunnitööl, vabaduses, arutas ja mõtles ta kõigi oma endiste tegude üle järele ega pidanud neid enam nii rumalaiks ja inetuiks, nagu nad paistsid talle varemini, sel saatuslikul ajal.
515
