muu asjus palunud ta teda rahustuda, kinnitades, et kõik need tema eest muretsemised teda ainult pahandavad. Edasi teatas Sonja, et Raskolnikovil on vanglas kõigi teistega ühine ruum; nende kasarmute sisemust pole ta näinud, kuid arvab, et seal on kitsas, räpane ja tervisele kahjulik; et Raskolnikov magab naril, vilt külje all, ega taha endale midagi muud soetada. Kuid nii kasimatult ja vaeselt ei ela ta mitte mõne väljamõeldud plaani järgi, vaid niisama, lihtsalt tähelepanematusest ja välise ükskõiksuse tõttu oma saatuse vastu. Sonja kirjutas avameelselt, et eriti alguses polnud Raskolnikovil tema vaatamaskäimiste vastu väiksematki huvi, vaid otse ümberpöördult, ta oli temale pahane, sõnakehv ja isegi jõhker, kuna aga pärast need külaskäigud talle harjumuseks, peaaegu tarvidusekski said, nii et ta isegi väga igatses, kui Sonja mõni päev haiguse tõttu ei saanud ilmuda. Kokku saab ta temaga pühapäeviti vangla väravate ees või valvetoas, kuhu ta mõneks minutiks välja kutsutakse; argipäevadel aga – tööl, kuhu ta tema juurde läheb, töökodades, telliskivivabrikuis või kuurides Irtõši kaldal. Enesest teatas Sonja, et tema on linnas endale mõned tutvused ja kaitsjad soetanud; et ta tegeleb õmblustööga, ja et kuna linnas õmblejaid pole peaaegu olemaski, siis on ta paljudes majades isegi hädatarvilikuks muutunud; ainult sellest ei kirjutanud ta, et tema kaudu sai Raskolnikovgi ülemuse pailapseks ja et tal on kergendatud tööd ning muud. Viimaks tuli teade (Dunja märkas juba varemini viimastes kirjades erilist erutust ja ärevust), et Raskolnikov hoidub kõigist kõrvale ja et sunnitöölised vanglas ei armasta teda; et ta vaikib terved päevad ja on muutunud väga kahvatuks. Äkki kirjutas Sonja viimases kirjas, et Raskolnikov on väga tõsiselt haigeks jäänud ning lamab hospidalis, vangide palatis…
II
Raskolnikov oli juba ammugi haige; kuid teda ei murdnud mitte sunnitöölise elu koledused, mitte töö, toit, paljakspöetud pea ega riideräbalad: oo! mis puutusid temasse kõik need piinad ja vaevad! Otse ümberpöördult – ta isegi tundis rõõmu töö üle: tööl kehaliselt surmani väsides oli ta vähemalt kindel, et on teeninud endale mõne tunni rahulikku und. Ja mis tähendas temale toit –
514
