mist pealt kuulnud: kas ehk ema kuulis siis midagi? Mõnikord, pärast mitmepäevalist või nädalast nukrat ja tumedat vaikimist ning tummi pisaraid, muutus haige tihtilugu hüsteeriliselt elavaks ja hakkas valjusti ning peaaegu vahetpidamata rääkima oma pojast, oma lootustest, oma tulevikust… Tema kujutelmad olid mõnikord väga imelikud. Teda lohutati, temale kiideti järele (ta isegi võib-olla nägi selgesti, et talle järele kiidetakse ja ainult lohutatakse), kuid siiski kõneles…
Viis kuud pärast seda, kui kurjategija oli oma süü üles tunnistanud, tehti kohtuotsus. Razumihhin käis Raskolnikovi vanglas vaatamas, niipalju kui see võimalik oli. Sonja samuti. Viimaks tuli ka lahkumine. Dunja vandus vennale, et see lahkumine pole igavene; Razumihhin samuti. Razumihhini noores ja tulises peas kujunes kindel plaan: järgmise kolme või nelja aasta jooksul võimalust mööda oma tulevasele majanduslikule seisukorrale vähemalt aluski panna, pisut raha koguda ja Siberisse sõita, kus maapind on igas suhtes rikas, kuna seal aga töötegijaid, inimesi ja kapitali on vähe; seal samasse linna elama asuda, kus on Rodjagi, ja… kõik koos alustada uut elu. Jumalaga jättes nutsid kõik. Viimased päevad oli Raskolnikov väga mõttes, küsis palju ema üle järele, oli tema pärast alatasa mures. Ta isegi piinles tema pärast, nii et see Dunja ärevaks tegi. Lähemalt ema haiglasest seisukorrast kuuldes muutus ta väga süngeks. Sonja suhtes oli ta kogu aeg millegipärast eriti sõnakehv. Svidrigailovilt saadud raha abil asutas ja valmistus Sonja juba ammugi selle vangide salgaga kaasa minema, milles pidi olema ka Raskolnikov. Sellest polnud tema ega Raskolnikov kunagi rääkinud, kuid mõlemad teadsid, et see on nõnda. Viimasel jumalagajätmisel naeratas Raskolnikov kuidagi imelikult, kui õde ja Razumihhin talle õhinal rääkisid õnnelikust elust ja tulevikust pärast sunnitöö lõppu, ja ennustas, et ema haiglane seisukord lõpeb varsti õnnetusega. Tema ja Sonja asusid viimaks teele.
Kaks kuud pärast seda läks Dunja Razumihhinile mehele. Pulmad olid kurvad ja vaiksed. Kutsutute seas olid muuseas Porfiri Petrovitš ja Zossimov. Viimasel ajal oli Razumihhinil inimese nägu, kes midagi kindlat on ette võtnud. Dunja uskus pimesi, et ta teostab kõik oma kavatsused, ja võimatu olekski olnud mitte uskuda: selles inimeses paistis raudne tahe. Muuseas hakkas ta uuesti üli-
511
