kui ta poja järele hakkab küsima, ja koos mõtlesid nad välja terve loo Raskolnikovi ärasõidu kohta kuhugi kaugele, piirimaile, eriülesandel, mis annab talle viimaks raha ja kuulsuse. Kuid neid üllatas see, et Pulheeria Aleksandrovna ise neilt selle kohta ei siis ega ka pärast mitte midagi ei küsinud. Otse ümberpöördult, temal endal leidus terve lugu poja äkilise ärasõidu seletuseks: pisarsilmil rääkis ta neile, kuidas poeg käinud temaga jumalaga jätmas; laskis seejuures mõistamisi välja paista, et ainult temal on paljudki tähtsad ja saladuslikud asjaolud teada ja et Rodjal on palju väga võimsaid vaenlasi, nii et tema peab isegi ennast varjama. Mis aga puutub tema poja tulevasse karjääri, siis näis see talle olevat väljaspool kahtlust ja hiilgavana, niipea kui mööduvad mõned vaenulikud asjaolud; ta pani Razumihhinit uskuma, et tema pojast saab aegamööda riigimees, mida tõendavad juba ta artikkel ja ta hiilgav kirjanduslik vaimuanne. Seda artiklit luges ta alatasa, luges mõnikord valjustigi, peaaegu magaski ühes temaga, aga ometi ei küsinud ta, kus asub Rodja praegu, olgugi et temaga juttu ajades sellest püüti kõrvale hoiduda, – mis juba ainuüksi oleks võinud kahtlust äratada. Viimaks hakati seda Pulheeria Aleksandrovna imelikku vaikimist mõnede küsimuste suhtes kartma. Ta näiteks ei kaevanud sellegi üle, miks pole pojalt kirju, kuna ta aga enne, elades oma linnakeses, ainult selles lootuses ja ootuses elaski, et ta varsti oma armastatud Rodjalt kirja saab. Viimane asjaolu oli juba liiga seletamatu ja erutas Dunjat väga; tal tärkas mõte, et ema ehk aimab midagi hirmsat oma poja saatuse kohta ja kardab küsida, kardab veel hirmsamat kuulda. Igatahes nägi Dunja selgesti, et Pulheeria Aleksandrovna mõistus pole päris korras.
Siiski, kahel korral juhtis ema ise kõneluse nõnda, et võimatu oli temale vastates tähendamata jätta, kus asub Rodja nimelt praegu; ja kui vastused said tahes või tahtmata ebarahuldavad ja kahtlased, muutus ta äkki väga kurvaks, tusaseks ja sõnakehvaks, mis kestis väga kaua aega. Dunja nägi viimaks, et raske on valetada ning välja mõelda, ja jõudis lõplikule otsusele, et parem on juba teatavate küsimuste suhtes päris vaikida; kuid ikka enam ja enam sai silmanähtavalt selgeks, et vaene ema aimab midagi hirmsat. Dunjal tulid muuseas venna sõnad meelde, et ema on tookord öösi, saatusliku päeva eel, pärast tema stseeni Svidrigailoviga tema, Dunja soni-
510
