kümnekopikalist; kauasest kivi all seismisest olid mõned pealmised, kõige suuremad paberid väga rikutud). Kaua püüti teada saada: miks valetab kaebealune just selles ühes asjas, kuna ta ju kõike muud vabatahtlikult ja tõepäraselt tunnistab? Viimaks oletasid mõned (eriti psühholoogide hulgast) võimalust, et ta tõepoolest pole rahakoti sisse vaadanud ja sellepärast ei võinudki teada, mis selles oli, kuna ta koti teadmatult kivi alla viis, aga siinsamas järeldasid nad ka kohe, et ka kuritegu ise ei võinud kuidagi muidu kui ainult teatud ajutises hullumeelsuses sündida, nii-öelda – haiglases tapmise ja röövimise monomaanias, ilma kaugemate eesmärkideta ja kasusaamise kavatsuseta. Appi tuli siin ka ajutise hullumeelsuse uuem moodne teooria, mida nii sageli püütakse praegusel ajal mõnede kurjategijate kohta tarvitada. Pealegi andsid paljud – doktor Zossimov, kaebealuse endised ülikoolikaaslased, perenaine, teenijad – täpse tunnistuse tema ammuaegse raskemeelsuse kohta. See kõik aitas tublisti kaasa arvamuseks, et Raskolnikov ei sarnane hariliku tapjaga, mõrtsukaga ja röövliga, vaid et siin on tegemist millegi muuga. Selle arvamuse pooldajate suureks meelepahaks ei püüdnud kurjategija ise ennast kuidagi kaitsta; lõplikule küsimusele, mis ajas teda nimelt tapma ja mis kihutas teda röövima, vastas ta väga selgesti ja kõige jõhkrama täpsusega, et kõige põhjuseks oli tema halb elujärg, tema kerjuslik vaesus ja abitus ning soov oma elutee esimesi samme kindlustada kas või vähemalt kolme tuhande rublagagi, mida ta arvas tapetu juurest leidvat. Tapma aga otsustas minna oma kergemeelse ja ara iseloomu tõttu, mis oli pealegi veel ärritatud puudusest ja äpardustest. Küsimusele aga, mis ajas teda oma süüd üles tunnistama, vastas ta otseteed, et – puhtsüdamlik kahetsus. See kõik oli peaaegu toores…
Arvestades kordasaadetud kuritööd, oli kohtuotsus ometi armulikum, kui oleks võidud oodata, ja seda võib-olla just sellepärast, et kurjategija ei püüdnud end puhtaks pesta, ja veelgi enam: avaldas kalduvust iseenda süüdistamiseks. Kogu asja veidrad ja erilised olud võeti arvesse. Ei olnud vähimatki kahtlust kurjategija haiglases ja viletsas seisukorras enne kuritöö sooritamist. See, et ta röövitud varandust oma kasuks ei tarvitanud, pandi osalt ärganud kahetsuse, osalt ebaterve mõistuse seisukorra arvele kuritöö teostamise silmapilgul. Ka Lizaveta kogemata tapmine oli viimase oletuse kinnitamiseks; ini-
508
