EPILOOG
Siber. Laia, mööda asustamata alasid voolava jõe ääres asub linn, Venemaa üks administratiivseid keskusi; linnas on kindlus, kindluses vangla. Vanglas viibib juba üheksa kuud asumisele saadetud teise järgu sunnitööline Rodion Raskolnikov. Tema kuriteopäevast on möödunud peaaegu poolteist aastat.
Tema asja kohtulik arutamine toimus ilma suuremate raskusteta. Kurjategija kinnitas oma esialgset tunnistust vääramatult, täpselt ja selgelt, ilma et oleks asjaolusid segi ajanud, neid oma kasuks pehmendanud, fakte moonutanud või väiksematki üksikasja unustanud. Kuni viimse kriipsuni jutustas ta kogu kuriteo arenemiskäigu, seletas selle pandi (puulauakese ja metallplaadi) saladuse, mis leiti tapetud vanaeide käest; rääkis lähemalt sellest, kuidas ta tapetult võtmed oli võtnud, kirjeldas kirstu ja neid asju, millega see oli täidetud; nimetas isegi mitmeid üksikuid esemeid, mis seal leidusid; seletas Lizaveta tapmise saladuse; kõneles, kuidas tuli ja koputas Koch, tema järel aga üliõpilane, kordas kõik, mis nemad isekeskis rääkisid, jutustas, kuidas ta, kurjategija, trepist alla oli jooksnud ja Mikolka ning Mitka kiljumist kuulnud; kuidas ta tühja korterisse peitu oli pugenud, koju tulnud, ja näitas lõpuks Voznessenski prospekti ääres hoovil, väravate juures kivi, mille alt leiti asjad ja rahakott. Ühe sõnaga, asi oli selge. Uurija ja kohtunikud imestasid muuseas väga, et ta rahakoti ja asjad kivi alla peitis, ilma et oleks neid kasutanud, eriti aga seda, et ta kõiki asju, mis ta oli varastanud, mitte ainult lähemalt ei mäletanud, vaid et ta isegi nende arvus eksis. See asjaolu, et ta kordagi rahakotti polnud avanud ega teadnud, kui palju oli selles raha, näis uskumatuna (kotis leidus kolmsada seitseteist rubla hõbedat ja kolm kahe-
507
