Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/502

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Raskolnikov lõi värisema. Tema ees seisis Püssirohi; ta tuli äkki kolmandast toast. «See on saatus ise,» mõtles Raskolnikov, «miks on ta siin?»

«Meile? Mis asjas?» hüüdis Ilja Petrovitš. (Ta oli nähtavasti suurepärases ja isegi veidi erutatud meeleolus.) «Kui asja pärast, siis tulite pisut vara. Mina isegi olen ainult juhuslikult… Aga siiski, millega võiksin… Pean tunnistama teile… Kuidas? Kuidas? Andke andeks…»

«Raskolnikov.»

«Noh, mis: Raskolnikov! Ja kas tõesti võisite arvata, et olen teid unustanud? Palun mind mitte niisuguseks pidada… Rodion Ro… Ro… Rodionõtš, nõnda vististi?»

«Rodion Romanõtš.»

«Jaa, jaa, jaa! Rodion Romanõtš, Rodion Romanõtš! Seda ma püüdsingi. Mitu korda kuulasin teie üle järelegi. Pean tunnistama, et ma kogu see aeg muretsesin tõsiselt sellepärast, et me tookord nõnda… mulle seletati pärast, ma sain teada, et noor kirjanik ja isegi õpetlane… ja nii-öelda esimesed sammud… Oh, issand! Aga missugune kirjanik või teadlane pole alguses algupäraseid samme astunud! Mina ja mu naine, – meie mõlemad austame kirjandust, naine aga isegi kirglikult!… Kirjandust ja kunsti! Et aga oleks ausameelne, kõik muu võib omandada vaimuandega, teadmistega, mõistusega, geeniusega! Kübar, – noh, mis tähendab näiteks kübar? Kübar on pannkook, mille võin osta Zimmermanni juurest; aga mis kübara all hoitakse ja kübaraga varjatakse, seda ma juba enam osta ei saa!… Pean tunnistama, et tahtsin teie juurde isegi läbi rääkima tulla, aga mõtlesin, võib-olla teie… Aga ma ei küsigi: teil on ehk tõepoolest midagi vaja? Räägitakse, omaksed olevat teie juurde sõitnud?»

«Jah, ema ja õde.»

«Mul oli isegi au ja õnn teie õde kohata – haritud ja kena inimene. Pean tunnistama, ma kahetsesin väga, et me kahekesi siis ägedaks saime. Casus![1] Et ma aga teid siis teie minestuse tõttu teatud pilguga mõõtsin, – siis selgus pärast kõik kõige hiilgavamalt! Usumäratsus ja fanatism! Mõistan teie meelepaha. Võib-olla vahetate ehk siiasõitnud perekonna tõttu korterit?»

  1. Juhtum! (lad. k.).

502