VIII
Kui ta Sonja juurde sisse astus, hakkas juba hämarduma. Kogu päeva oli Sonja suures ärevuses oodanud. Nad olid oodanud koos Dunjaga. See oli tema juurde juba hommikul tulnud, mäletades Svidrigailovi eilseid sõnu, et Sonja «teab sellest». Jätame lähemalt edasi andmata kahe naise kõneluse ja nende pisarad, samuti ka selle, kuivõrd nad teineteisele lähedaseks said. Sellelt kohtumiselt võttis Dunja vähemalt ühe lohutuse kaasa – et vend ei jää üksi; tema, Sonja juurde tuli ta kõigepealt oma patutunnistusega; temas otsis ta inimest, kui ta vajas inimest; tema siis lähebki vennaga kaasa, ükskõik kuhu saatus ta läkitab. Dunja ei küsinud seda, ta teadis küsimatagi, et see on nõnda. Ta vaatas Sonjat isegi mingis aukartuses ja pani ta juba alguses kohmetuma oma aukartusega, mida ta avaldas teda koheldes. Sonja oli isegi valmis peaaegu nutma hakkama: tema, otse ümberpöördult, ei pidanud end vääriliseks silmigi tõstma Dunjale. Juba esimesest kohtumisest saadik Raskolnikovi juures, kus Dunja nii tähelepanelikult ja aupaklikult Sonjaga jumalaga jättis, jäi Dunja ilus kuju igaveseks Sonja hinge, jäi ühe kõige ilusama ja kättesaamatuma nägemusena tema elus.
Dunja ei jõudnud viimaks välja kannatada, lahkus Sonja juurest ja läks venda tema oma korterisse ootama; talle näis, nagu peaks ta sinna enne tulema. Üksi jäänud, hakkas Sonja kohe väga piinlema mõtte pärast, et võib-olla lõpetas Raskolnikov ometi oma elu enesetapmisega. Sedasama kartis ka Dunja. Kuid mõlemad püüdsid terve päeva teineteist vastamisi igasuguste põhjendustega uskuma panna, et see ei või olla, ja seni, kui olid kahekesi, olid nad rahulikumad. Nüüd aga, pärast seda, kui nad olid teineteisest lahkunud, mõtlesid mõlemad ainult sellest. Sonjal tuli meelde, kuidas Svidrigailov oli talle eile öelnud, et Raskolnikovil on kaks teed – kas Siberisse või… Pealegi tundis ta tema auahnust, uhkust, enesearmastust ja uskmatust. «Kas tõesti võivad teda elama sundida ainult meelekindlusetus ja surmahirm?» mõtles ta viimaks meeleheitel. Vahepeal loojenes juba päike. Sonja seisis kurvalt akna all ja vahtis üksisilmi välja, kuid tema aknast ei näinud muud kui üksnes kõrvalmaja värvimata seina. Viimaks aga, kui neiu oli juba Raskolnikovi surmas tõesti veendunud, astus see ise tema tuppa.
496
