elama? Miks olen ma praegu nõus nõnda elama? Oo, ma teadsin, et olen lontrus, kui seisin täna valge hakul Neeva ääres!»
Viimaks läksid mõlemad välja. Dunjal oli raske, kuid ta armastas venda. Ta läks minema, kuid umbes viiekümne sammu järel pöördus veel kord ümber, et teda vaadata. Teda võis veel näha. Kuid nurgale jõudnud, pöördus ka Raskolnikov ümber ja viimast korda kohtusid nende pilgud; ent nähes, et õde teda vaatab, viipas Raskolnikov kärsitult ja isegi pahaselt käega, et õde edasi läheks, ise ta aga kadus äkki nurga taha.
«Ma olen kuri, ma näen seda,» mõtles ta endamisi ja kohe hakkas tal oma pahase käeliigutuse pärast häbi. «Aga miks nad ise mind nii armastavad, kui ma seda ei vääri! Oo, kui ma ometi üksi oleksin ja keegi mind ei armastaks ja kui ma ise ka poleks kunagi kedagi armastanud! Siis poleks kõike seda olnud! Huvitav, kas tõesti saab mu hing tulevikus viieteistkümne, kahekümne aasta jooksul niivõrd taltsaks, et hakkan aukartuses inimeste ees nuuksuma, nimetades end iga teise sõnaga mõrtsukaks? Jah, just nimelt! Selleks mind saadetaksegi külmale maale, seda nad vajavadki… Seal nad vilavad mööda tänavat edasi-tagasi ja igaüks neist on lontrus ja mõrtsukas juba oma loomu poolest; veel halvem – idioot! Aga katsutagu mind ilma sunnitööta jätta, kohe lähevad kõik suursuguse meelepaha tõttu hulluks! Oo, kuidas ma neid kõiki vihkan!»
Põhjalikult mõtles ta küsimuse üle järele: «Kuidas see protsess tema sisemuses, mille kaudu ta lõpuks kõigi nende ees ilma igasuguse arutamiseta oma veendumustes taltsaks saab, võib küll välja näha! Aga miks siis mitte? Muidugi, nõnda see peabki olema. Kas kahekümneaastane vahetpidamatu rõhumine ei rusu sind lõplikult? Vesi sööb kivissegi augu. Ent milleks, milleks siis elada, milleks ma siis praegu lähen, kui ise tean, et see kõik tuleb nimelt nõnda, nagu kirja järgi, mitte teisiti.»
Võib-olla esitas ta endale eile õhtust saadik juba sajandat korda selle küsimuse, kuid ometi ta läks.
495
