danud…» sosistas ta ja vaatas jällegi umbusklikult õele otsa.
«Jumalale tänu! Ja kuidas meie, see tähendab, mina ja Sofja Semjonovna just seda kartsime! Tähendab, sa usud veel elu; jumalale tänu, jumalale tänu!»
Raskolnikov naeratas kibedalt.
«Ma ei uskunud, aga nüüdsama nutsime emaga kahekesi ja hoidsime teineteise ümbert kinni; mina ei usu, aga teda palusin enda eest palvetada. Jumal seda teab, kuidas seda tehakse, Dunjake, ja ma ei mõista sellest mitte midagi.»
«Sa käisid ema juures? Ja sa ütlesid temale?» hüüdis Dunja hirmunult. «Kas tõesti söandasid sa öelda?»
«Ei, ei öelnud… sõnadega; kuid tema mõistis nii mõndagi. Öösi on ta sinu sonimist kuulnud. Olen kindel, et ta pooleldi juba mõistab. Võib-olla tegin halvasti, et sinna läksin. Isegi ei tea, milleks ma sinna läksin. Ma olen alatu inimene, Dunja.»
«Alatu inimene, aga oled valmis kannatama minema! Sa lähed ju?»
«Lähen. Kohe. Et sellest häbist pääseda, selleks mõtlesingi end uputada, Dunja, kuid juba vee ääres seistes mõtlesin ma, et kui ma end siiasaadik olen tugevaks pidanud, siis ei pea ma ka nüüd häbi kartma,» ütles ta sõnadega ette rutates. «See on uhkus, Dunja.»
«Uhkus, Rodja.»
Raskolnikovi kustunud silmis oleks nagu tuli välgatanud; talle oli justkui meeltmööda, et ta on alles uhke.
«Õde, ega sa ei arva, et ma lihtsalt vett pelgasin?» küsis ta inetu muigega Dunjale näkku vaadates.
«Oo, Rodja, aitab!» hüüdis Dunja kibedalt.
Paar minutit kestis vaikus. Raskolnikov istus, silmad maas, ja vahtis põrandale; Dunja seisis teisel pool laua otsas ja vahtis teda piinaga. Äkki Raskolnikov tõusis.
«Hilja on, aeg on käes! Ma lähen, annan enda üles. Aga ma ei tea, milleks end üles anda.»
Dunja põski mööda veeresid jämedad pisarad.
«Sa nutad, õde. Aga kas sa mulle kätt võid anda?»
«Ja sina kahtled selles?»
Dunja kallistas teda tugevasti.
«Eks pese sa juba sellega, et kannatama lähed, pooleldi kuriteo endalt!» hüüdis Dunja, pigistades teda oma sülelustes ja suudeldes teda.
492
