nüüd, millal mina ära lähen. Näete, nüüd läks ta pisut eemale, seisab, nagu keerutaks käes paberossi… Mis teha, et ta tüdrukut mitte endale ei saaks? Kuidas tüdrukut koju saata – mõelge sellele?»
Politseinik mõistis silmapilk kõik ja pidas endamisi aru. Paksu härraga oli asi muidugi selge, küsimus oli veel tüdrukus. Kordnik kummardus tema juurde, et teda lähemalt vaadelda, ja tema näos avaldus tõsine kaastunne.
«Ah, kui kahju!» ütles ta pead vangutades. «Alles täiesti laps teine. Petetud, just nõnda. Kuulge, preili,» hakkas ta teda hüüdma, «kus te elate?» Neiu avas oma väsinud ja unised silmad, vaatas nürilt küsijaid ja lükkas tõrjuvalt käega.
«Kuulge,» ütles Raskolnikov, «säh (ta kobas käega taskus ja võttis sealt kakskümmend kopikat, leidus veel), säh, võtke voorimees ja käskige aadressi järgi koju viia. Ainult kui aadressi teada saaksime.»
«Preili, kuulge, preili,» alustas politseinik jälle, kui oli raha vastu võtnud, «ma võtan teile kohe voorimehe ja saadan teid koju. Kuhu käsite sõita? Mis? Kus te elate?»
«Kasi!… Tikuvad ligi!» pomises tüdruk ja lükkas jällegi tõrjuvalt käega.
«Ah, ah, kui halb see on! Ah, kui häbi, preili, missugune häbi!» Jällegi vangutas politseinik pead, häbistades, kahetsedes ja pahandades. «See on alles ülesanne!» pöördus ta Raskolnikovi poole ja laskis jällegi pilgu pealaest jalatallani temast üle käia. Kindlasti paistis ka tema politseinikule imelikuna; niisugustes närudes, aga ise annab raha!
«Kas te ta kaugelt leidsite?» küsis politseinik.
«Ütlesin ju: läks teine minu ees tuikudes siinsamas mööda puiesteed. Niipea kui pingi juurde jõudis, vajus kohe sellele.»
«Ah, missugune häbi nüüd maailma on siginenud, issand! Niisugune nääpsuke, aga juba purjus teine! Petetud, nii see on! Näe, ka riided teisel lõhki kistud… Ah, kuidas meie päevil kõlvatus maad võtab!… Võimalik, et on teine suursuguste killast, mõni vaene… Tänapäev on palju niisuguseid. Välimuselt õrnake, nagu mõni preili teine…» Ja jälle kummardus ta tüdruku kohale.
Võimalik, et politseinikul endalgi kasvasid niisugused tütrekesed – «nagu mõni preili ja õrnake» – hästikasvatatute harjumustega ja igasuguse jäljendatud moodsusega…
49
