trükituna; pealegi avaldusid siin ka tema kakskümmend kolm aastat. See kestis ainult silmapilgu. Kui ta mõne rea oli läbi lugenud, läks tal kulm kortsu ja hirmus tusk pitsitas ta südant. Kogu tema hingeline võitlus viimastel kuudel tuli tal korraga meelde. Vastikuse ja meelepahaga viskas ta artikli lauale.
«Olgu ma ei tea kui rumal, Rodja, ometi niipalju suudan ma ikkagi otsustada, et sina saad varsti tähtsaks meheks, kui mitte kõige tähtsamaks meheks meie teadusemaailmas. Ja nemad julgesid mõelda, et sa oled hulluks läinud! Hahahaa! Sa ei teagi seda – nad ju arvasid nõnda! Ah neid alatuid ussikesi, kus nemad nüüd aru saavad, mis on mõistus! Ja Dunja, ka Dunja oli peaaegu valmis uskuma, mõtle ometi! Sinu õnnis isa saatis kaks korda ajakirjadele, – esiteks salmikud (mul on see kaustikki alles, ma näitan sulle millalgi), pärast aga terve novelli (mina ise palusin teda, et ta annaks mulle ümber kirjutada), ja kuidas me küll mõlemad palvetasime, et vastu võetaks, aga – ei võetud! Kuus, seitse päeva tagasi, Rodja, muretsesin ma, vaadates su rõivaid, kuidas elad, mida sööd ja milles käid. Aga nüüd näen jällegi, et olin rumal, sest kui sa ainult tahad, võid endale nüüd kõik mõistuse ja vaimuannetega muretseda. Tähendab, sa ei taha esialgu ja sul on praegu palju tähtsamate asjadega tegemist…»
«Kas Dunjat kodus ei ole, ema?»
«Ei ole, Rodja. Tihtilugu pole teist kodus näha, jätab minu üksinda. Dmitri Prokofjitš, jumal tänatud, käib minu juures istumas ja räägib aina sinust. Armastab ja austab teine sind, mu sõber. Õest ei või just öelda, et ta minu vastu nii väga lugupidamatu oleks. Ma ei kurda ju. Temal on oma iseloom, minul oma; temal on mingisugused oma saladused tekkinud; noh, minul pole aga teie ees mingisuguseid saladusi. Muidugi olen ma päris kindlasti veendunud, et Dunja on liiga tark ja pealegi veel armastab ta mind ja sind… kuid ometi ei tea ma, kuhu see kõik välja viib. Sa tegid mu täna õnnelikuks, Rodja, et sisse astusid, tema aga jäi jalutamisega sellest ilma; kui tuleb, ütlen talle: vend käis täna siin, aga kus siis sina oma aja mööda saatsid? Sina, Rodja, ära mind liiga hellita: kui võimalik – astu sisse, kui ei – pole midagi parata, ma ootan. Ma tean ometigi, et sa mind armastad, ja sellest aitab mulle. Hakkan sinu artikleid lugema, kuulen sinust kõigi suust, aga siis äkki – astud
488
