Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/487

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

oli hirmus: üleni porine, terve öö vihma saanud, kortsus ja auke täis. Ta nägu oli väsimuse, halva ilma, kehalise kurnatuse ja ligemale päevase iseendaga võitlemise tõttu peaaegu inetu. Kogu selle öö saatis ta üksi mööda, jumal teab kus. Kuid nüüd oli ta vähemalt otsusele jõudnud.

Ta koputas. Ema avas ukse. Dunjat polnud kodus. Isegi teenijat ei juhtunud olema. Pulheeria Aleksandrovna jäi algul rõõmust tummaks; siis võttis ta pojal käest kinni ja vedas ta tuppa.

«Noh, siin sa siis oledki!» lausus ta rõõmu pärast kogeldes. «Ära pahanda minu peale, Rodja, et ma su nii rumalasti, pisarsilmil vastu võtan: ma ju naeran nõnda, mitte aga ei nuta. Sa arvad, et ma nutan? Ei, mul on hea meel, aga mul on juba kord niisugune rumal mood: pisarad jooksevad. See on sinu isa surmast saadik nõnda, nutan kõige pärast. Istu, kullake, oled vist väsinud, nagu näha. Ah, kuidas sa enda oled ära määrinud.»

«Eile olin vihma käes, ema…» lausus Raskolnikov.

«Mis sa nüüd!» tõttas Pulheeria Aleksandrovna vahele rääkima. «Sa arvad, et ma hakkan sind oma endise eideliku harjumuse tõttu üle kuulama; ole rahulik. Ma ju mõistan kõik; nüüd olen ma juba siinse eluga harjunud ja näen isegi, et siin on targem. Ma olen alatiseks otsustanud: kus siis võin mina sinu mõtetest aru saada ja sinult aru nõuda. Sul on võib-olla jumal teab missugused asjad või plaanid peas või tekivad veel teab mis mõtted; ja mina peaksin aina sind müksima: millest mõtled? Ma, näed… Ah, issand! Ja mis ma siis nüüd siin sinna-tänna tuigun, nagu arutu… Vaata, Rodja, ma loen juba kolmandat korda sinu artiklit sealt ajakirjast; Dmitri Prokofjitš tõi mulle. Ma päris imestasin, kui nägin; olen mina ka lollike, mõtlen endamisi, sellega ongi ta ametis, see ongi kõigi mõistatuste seletus! Temal on võib-olla uued mõtted sel ajal peas; tema arutleb neid, aga mina piinan ja segan teda. Loen, mu sõber, ja muidugi nii paljustki ei saa aru; aga nõnda see peabki olema; kus nüüd mina!»

«Näidake seda, ema.»

Raskolnikov võttis lehe ja heitis pilgu oma artiklile. Kuidas see ka tema praegusele seisukorrale vastu käis, aga ometi tundis ta seda imelikku ja kibemagusat tunnet, mida maitseb autor, kes näeb oma kirjutist esimest korda


487