Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/486

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

peaaegu naeratama ja pöördus -i tänavale. Siin ju seisiski see kõrge torniga maja. Suletud suurte väravate juures, õlaga vastu väravaid toetudes, seisis väike mehekogu, halli sõdurisinelisse mässitud, peas Achilleuse vaskkiiver. Unisel pilgul vaatas ta kõõrdi ja külmalt lähenevat Svidrigailovit. Tema näos paistis see alatine pahur nukrus, mis on oma hapu pitseri vajutanud eranditult kõikide juutide nägudele. Mõlemad, Svidrigailov ja Achilleus, vahtisid teineteist mõni aeg vaikides. Achilleus pidas viimaks korravastaseks, et inimene pole purjus, aga seisab ometi kolme sammu kaugusel tema ees, vahib üksisilmi otsa ega räägi midagi.

«Aga mis te tahap siin?» küsis ta, ilma et ikka oleks veel end liigutanud või oma asendit muutnud.

«Ei midagi, vennas, tere!» vastas Svidrigailov.

«Siin pele kohta.»

«Vennas, ma sõidan võõrale maale.»

«Veerale maale?»

«Ameerikasse.»

«Ameerika?»

Svidrigailov võttis revolvri välja ja tõmbas kuke üles. Achilleus kergitas kulme.

«Aga mis teie teep, see nali pele siin kohta!»

«Miks ei peaks siin kohta olema?»

«Aga seeperast, et pele kohta.»

«Noh, vennas, see on ükskõik. Koht on hea; kui sinult küsitakse, siis vasta, et sõitis Ameerikasse.»

Ta tõstis revolvri oma paremale meelekohale.

«Aga siin ei tohip, siin pele kohta!» karjus Achilleus ärevalt, kuna ta silmaterad aina suurenesid.

Svidrigailov laskis kuke langeda.



VII

Sama päeva õhtul kella seitsme paiku läks Raskolnikov oma ema ja õe korteri juurde, mis asus samas Bakalejevi majas ja mille neile oli soovitanud Razumihhin. Sissekäik oli otse tänavalt. Kohale jõudes vähendas Raskolnikov sammu ja kahtles alles, kas sisse astuda või mitte. Kuid ta poleks tahtnud mingi hinna eest tagasi minna, sest ta oli kord otsustanud. «Pealegi on ükskõik, nemad ei tea veel midagi,» mõtles ta, «mind aga on harjutud juba veidraks pidama…» Ta ülikond


486