«Aa, äraneetud!» karjus Svidrigailov kohkunult, tõstes käe tema kohale… Kuid samal silmapilgul ärkas ta unest.
Ta oli endiselt voodis ja niisamuti vaipa mässitud; küünalt pole põlema süüdatud, väljas on aga juba suur valge.
«Luupainaja kogu öö!» Ta ajas enda vihaselt üles, tundes kogu keha nagu läbipekstuna; kondid valutasid. Väljas oli paks udu, nii et polnud midagi näha. Kell saab varsti viis; kauaks magama jäänud! Ta tõusis üles, ajas selga kuue ja palitu, mis olid alles märjad. Otsis taskust revolvri, võttis selle välja ja kohendas tongi; siis ta istus, võttis taskuraamatu ja kirjutas esimesele lehele, kõige silmapaistvamale kohale, suurelt mõned sõnad. Neid üle lugedes langes ta mõttesse, toetades küünarnukki lauale. Revolver ja taskuraamat seisid küünarnuki juures. Virgunud kärbsed katsid puutumata vasikalihaportsjoni, mis oli siinsamas laual. Svidrigailov vaatas neid kaua ja hakkas viimaks vaba parema käega kärbseid püüdma. Hulk aega pingutas ta oma jõudu, kuid ei saanud ühtki kätte. Viimaks, tabades end sel huvitaval tegevusel, ta virgus, võpatas, tõusis üles ja läks otsustavalt toast välja. Mõni hetk hiljem oli ta juba tänaval.
Linna kattis tihe piimjas udu. Svidrigailov läks mööda libedat porist puusillutist Väikese Neeva poole. Tema silmade ees virvendasid öösi kõrgele tõusnud Väikese Neeva vesi, Peetri saar, märjad jalgteed, märg rohi, märjad puud ja põõsad ja viimaks seesama põõsas… Pahaselt hakkas ta maju silmitsema, et millegi muu üle mõelda. Prospektil ei kohanud ta ainustki möödaminejat ega ainustki voorimeest. Igavalt ja räpaselt seisid helekollased puumajakesed oma suletud luukidega. Külm ja niiskus tungisid läbi kogu ta keha ja tal algasid külmavärinad. Harva tabas ta mõne juurviljakaupluse- või poesildi ja igaühe neist luges ta hoolikalt läbi. Puusillutis lõppes juba. Ta jõudis suure kivimaja kohale. Räpane lõdisev koeranäss jooksis tema ees üle tee, saba jalgade vahel. Keegi sinelis purujoobnud mees lamas kõhuli põiki üle kõnnitee. Svidrigailov heitis pilgu temale ja läks edasi. Kõrge vahitorn paistis vasemalt poolt. «Aa!» mõtles ta. «Siin ongi paras paik, milleks Peetri saarele minna? Vähemalt ametliku tunnistaja juuresolekul…» Ta pidi selle uue mõtte juures
485
