ööd ja pimedust kõlas suurtükipauk, millele järgnes teine.
«Aa, signaal! Vesi tõuseb!» mõtles ta. «Madalamatel kohtadel voolab hommikuks tänavaile, täidab keldrid ja võlvialused, keldrirotid pistavad ujuma ja inimesed hakkavad keset tuult ja vihma märjalt ja vandudes oma kolu ülemistele korrustele kandma… Aga mis siis see kell õige peaks olema?» Ja niipea kui ta seda oli mõelnud, lõi seinakell kuskil lähedal kähisedes ja nagu viimast jõudu kokku võttes ruttu kolm. «Ehee, tunni aja pärast läheb juba valgeks! Mida veel oodata? Lähen praegu otseteed Peetri saarele: seal valin kuskil suure põõsa, mis on vihmast üleni tilkades, nii et kui pisutki õlaga riivata, langevad sulle miljonid tibad pähe…» Ta pani akna kinni, läks sellest eemale, süütas küünla, kohendas endal seljas vesti, pani palitu selga, kübara pähe ja läks küünlaga koridori, et endist kelnerit üles otsida, kes magab ehk kuskil toapugerikus igasuguse kolu ning küünlajuppide keskel, temale toa eest maksta ning võõrastemajast lahkuda. «Kõige parem silmapilk, paremat on võimatu valida!»
Tükk aega kõndis ta mööda pikka ja kitsast koridori, ilma et kedagi oleks leidnud, ja tahtis juba hüüda, kui ta äkki pimedas nurgas, vana kapi ja ukse vahel, midagi imelikku, nagu elavat tähele pani. Ta kummardus küünlaga ja nägi last: umbes viieaastast tüdrukut, kel riided seljas kui märjad põrandakaltsud, ise aga väriseb ja nutab. Svidrigailovit nagu poleks ta kartnud, vaatas ainult töntsil imestusel oma suurte mustade silmadega talle otsa ja tihkus aeg-ajalt, nagu teevad seda lapsed, kes on kaua nutnud, kuid kel on nutt juba üle läinud ja lohutus leitud, kuna aga neid tahes või tahtmata ajuti ikka veel tihkumine kisub. Tütarlapse nägu oli kahvatu ja kõhn; ta oli külmast kangestunud, aga «kuidas ta siia sattus? Tähendab, ta puges siia peitu ja pole kogu öö maganud». Svidrigailov hakkas temalt järele pärima. Tütarlaps muutus äkki elavaks ja hakkas ruttu-ruttu midagi oma lapsekeelel vadistama. Siin oli midagi «mammast» ja sellest, et «mamma peksab», mingisugusest tassist, mille tema teinud «puluks» (puruks). Tütarlaps rääkis vahetpidamata; kuidagi võis kogu ta jutust taibata, et see on laps, keda tema ema, mingisugune alailma purjus köögitüdruk, vististi siitsamast võõrastemajast, ei armasta, on tema läbi peksnud ja ära hirmutanud; et laps on ema
483
