aknal veega täidetud vaasides valgete ja õrnade nartsisside kimbud, mis paindusid oma helerohelistel lopsakatel ja pikkadel vartel ning lõhnasid magusasti. Ta ei tahtnud isegi neist eemalduda, ometi läks ta mööda treppi üles ja astus suurde kõrgesse saali, kuid ka siin olid igal pool – akende juures, terrassile viivate avatud uste läheduses, terrassil endal – aina lilled. Põrandale oli laotatud värske, alles niidetud lõhnav rohi, aknad seisid lahti, värske, kerge ja jahe tuuleõhk tungis tuppa, linnud siristasid akna all, keset saali aga, valge atlassriidega kaetud laudadel, oli puusärk. See puusärk oli valge kerge siidriidega üle tõmmatud ja paksu valge rüüsiga garneeritud. Lillevanikud piirasid teda igast küljest. Keset lilli lamas kirstus valges tüllkleidis tütarlaps, nagu marmorist voolitud kätega, mis rinnale kokku pandud ja keha ligi surutud. Aga ta lahtised blondid juuksed olid märjad; pead kattis roosipärg. Karm ja juba kangestunud näoprofiil oli ka nagu marmorist voolitud, kuid tema kahvatute huulte naeratus oli täis mingisugust ebalapselikku piiritut nukrust ja suurt kaebust. Svidrigailov tundis seda tütarlast; selle puusärgi juures ei olnud pühapilti ega põlevaid küünlaid, nagu ei kuuldud siin palveidki. See tütarlaps oli iseenda uputanud. Ta oli ainult neliteist aastat vana, kuid tema süda oli juba purustatud. See süda oli enese hukutanud, kuna teda oli teotatud solvanguga, mis oli kohutanud ja imestama pannud selle noore, lapseliku arusaamise ja mis oli selle ingelpuhta hinge üle kallanud ülekohtuse häbiga ning rinnast päästnud viimase meeleheitliku karjatuse, mida aga keegi kuulda ei võtnud, vaid mille üle irvitati tumedal ööl, pilkases pimeduses, külma käes, sulailmalises niiskuses, kui puhus tuul…
Svidrigailov ärkas, tõusis voodist ja astus akna alla. Käsikaudu leidis ta riivi ja avas akna. Märatsevalt tormas tuul tema kitsasse kongi ja kattis tema näo ning ainult särgiga varjatud rinna nagu külma härmatisega. Akna all pidi tõepoolest midagi aiataolist olema, nähtavasti lõbustusaiataolist; vististi kõõrutasid päeval siin lauljad ja tee kanti välja laudadele. Nüüd aga lendasid puudelt ja põõsastelt tilgad aknast sisse, valitses pimedus nagu keldris, nii et vaevalt võis seletada mingisuguseid tumedaid kogusid, mis pidid tähendama asju. Küünarnukkidega aknalauale toetudes, kummargil vahtis Svidrigailov juba viis minutit üksisilmi pimedusse. Keset
482