Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/478

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tama kelm Rösslichile jne. Istuti ja sosistati kella kaheni. Siiski, mõrsja läks palju varem magama, olles imestunud ja pisut nukker.

Svidrigailov aga läks samal ajal just südaööl üle -kovi silla Peterburi poolele. Vihm oli üle jäänud, kuid tuul mühises. Svidrigailov hakkas värisema ja vaatas korraks mingisuguse erilise uudishimuga ja isegi küsivalt Väikese Neeva mustavat vett. Kuid peagi tundus talle liiga külm siin vee ääres seista; ta pöördus ja läks -i prospektile. Juba kaua oli ta mööda lõpmatut -i prospekti sammunud, peaaegu pool tundi, nii mõnigi kord puisel sillutisel pimeduse tõttu maha kukkudes, kuid ikkagi veel jätkas ta prospekti paremal serval millegi otsimist. Siin kusagil, juba prospekti lõpul, oli ta millalgi mööda sõites võõrastemaja tähele pannud, mingisugust suurt puuehitist; niipalju kui talle meelde oli jäänud, oli võõrastemaja nimi midagi Adrianoopoli taolist. Ta polnud eksinud: see võõrastemaja oli selles kõrvalises urkas nii silmapaistev koht, et teda võis leida kas või pimeduseski. See oli pikk mustunud puuhoone, kus, hoolimata nii hilisest tunnist, särasid alles tuled ja kus oli veel pisut elu märgata. Ta astus sisse ja küsis koridoris vastutulevalt kelnerilt numbrit. Kelner laskis pilgu üle Svidrigailovi käia, võpatas ja viis ta kohe kuhugi kaugele numbrisse, mis oli umbne ja väike ning asetses koridori tagumises otsas, nurgas, trepi all. Kuid teist ei olnud; kõik olid kinni. Kelner vaatas küsivalt.

«Teed on?» küsis Svidrigailov.

«Võib saada.»

«Mida veel on?»

«Vasikaliha, viina, suupistet.»

«Too vasikaliha ja teed.»

«Mitte midagi muud pole vaja?» küsis kelner teatud arusaamatuses.

«Mitte midagi, mitte midagi!»

Kelner läks minema täiesti pettunult.

«Vististi hea paik,» mõtles Svidrigailov, «kuidas ma küll seda ei teadnud. Mul on vististi nägu, nagu tuleksin ma kusagilt varieteekohvikust ja nagu oleksid mul juba omad lood olnud. Siiski, oleks huvitav teada, kes siin peatub ja siia ööseks jääb.»

Ta süütas küünla ja vaatles numbrituba lähemalt. See ühe aknaga pugerik oli niivõrd väike, et peaaegu ei vastanud Svidrigailovi kasvulegi. Räpane voodi, lihtne värvi-


478